2021. aasta seisuga on meie poliitikute keskmine vanus 53 aastat.

Eesti Vabariigis on inimesi, kes on vabariigiga sama kaua poliitikas olnud. Nad kannavad edasi aegunud ideid ja dogmasid milline poliitika peaks olema. Tihti on noored valmis uuendusi ellu viima, samas kui vanem generatsioon takerdub liigselt traditsioonilistesse süsteemidesse ja iganenud ideedesse ning ei suuda innovatsiooniga kaasa minna. Elukogemus teeb ettevaatlikuks, eriti, kui mängus on töökoht ja ei julgeta reforme teha. Ja siin me nüüd oleme: noortele sõnaõigust ei anta, muutusi riigis ellu viia ei lubata ja tagatipuks seisab Toompea uksel mõni keskharidusega keskealine mees, kes ütleb sulle, et “pole hullu, kui me midagi ei tee, siis ei saa me midagi valesti teha.” Selline kartus on privileeg, mida saavad endale lubada inimesed, kes on näinud 50 suve. Kõik teised peavad tegutsema!

Miks peavad poliitikud ülikonda ja Lauri Läänemets punast lipsu kandma? Põhjusel, et nii tõstame inimesed, kes Toompeal tööl käivad, kõrgemale pjedestaalile ja lukustame nad elevandiluust torni. See aga ei ole demokraatia põhimõte. Mõte seisneb selles, et kõikide inimeste seast valitakse mõned välja, kes peaksid meid kõiki esindama. Kaitseväes kutsutakse selliseid vendi aktivistideks ja sellel on kergelt halb maik küljes, justkui miks sa julged meid esindada, kui kaitseväes on justkui kõigil võrdsed võimalused vaatamata sellele, mis sul seljas on. See peaks olema samamoodi ka poliitikas: me saadame ennast esindama inimesed, kes on meie moodi ja päris inimesed. Mitte keegi, kes vankumatult rohelist lipsu kannab või keegi, kes kodust ilma kaabuta ei lahku.

Elukutselised poliitikud mürgitavad meie poliitkultuuri. Lisaks on need inimesed need, kes arvavad, et noortel ei ole midagi öelda või nad pole piisavalt pädevad, et kaasa rääkida. Noori ei saa stereotüüpselt sildistada naiivseks, teadmatuks või kogenematuks vaid seetõttu, et nad on noored. Kui vanus oleks see parameeter mille järgi intelligentsi hinnata, siis peaks Grossi poe tagune ajutrust hoopis Toompeal istuma. Ilmselt saaks paremini hakkama ka. Noored on altimad päriselt tegutsema, mitte ümmargust jutumulli ajama ja neil on võime teha poliitikat üleüldiselt käega katsutavamaks. See on see, milline demokraatia peaks välja nägema.

Riigi juhtimises peaks valikute tegemine olema erinevatest vanusest, soost ja valdkondadest inimeste koostöö. Praegusel hetkel ei ole meie poliitikas esindatud kõik huvigrupid, sest noored on suures osas väljamõeldud vabandustega kõrvale jäetud. Meil on vaja noorte perspektiivi, aga samuti on meil vaja vanemate inimeste kogemust. Seetõttu peavadki need kaks töötama koostöös, et me saaksime teha Eesti jaoks pikaajaliselt kasulikke otsuseid.

Kui mitte nüüd, siis kuna? Kui mitte meie, siis kes?

Tänased otsused mõjutavad tänaseid noori veel mitmekümne aasta pärast. JAH, siis oleme meie võimu juures, aga selleks ajaks on juba liiga hilja. Sel hetkel peame me tänaste otsustajate tekitatud jamasid lahendama selle asemel, et sättida suund riigile. Sellises tulevikus peame meie elama täna tehtud otsuste tagajärgedega, isegi, kui meile nendes otsustes hetkel sõnaõigust ei anta. Ei, see polnud minu valik, et tõsta lapsetoetus 24nda eluaastani, et rohepööre on tegemata ja et majanduskasv on kinni jäänud. Ka see ei ole minu valik, et me elame hetkel Eestis, kus korraga möllavad hariduskriis, energiakriis ja kliimakriis. Otsused, mis selle kõigeni viisid, said tehtud ilma konsulteerimata meiega, kes selle kõige keskel üles kasvama peavad.

Vaadates tänaseid erakondi ja otsustajad, on seal enamuses keskealised härrad või kui hästi läheb, siis poliitbroilerid, kes ei mõtle väga erinevalt oma vanakooli mentoritest ja kardavad neile pettumust valmistada. Muidu ei saa ei nõunikuks ega Toompead kontoriks kutsuda. Kasutud noored. Nii ei saa jätkata. Ma keeldun pealt vaatamast, kuidas minu ja minuealiste tulevik metsa keeratakse - ilma et meid isegi selle tegemisel kaasatakse. Ma keeldun leppimast sellega, et suhtumine noorte osas on ikka veel stiilis “räägid siis, kui kana pissib”. Kanal on nüüd häda ja noored hakkavad rääkima.

Mina räägin nüüd ja ma kutsun ka teisi noori kaasa rääkima. Koos kujundame sellise tuleviku, kus meil on hea elada, jäätist süüa ning lapsi kasvatada. Tuleviku, kus sõnaõigus on kõigil, olenemata vanusest, soost, või sissetulekust. Tuleviku, kus saame olla uhked täna tehtud otsuste üle, sest meie, noored, oleme nende otsuste tegemisel kaasatud ja meie oleme tegutsenud. Noor inimene, ära karda häält teha! Räägi konservatiivselt, räägi ülimalt liberaalselt, räägi maalt või maade tagant - aga RÄÄGI!