Sellist ilma meil paari aastakümne pärast ilmselt enam ei ole, et kala püüda.

Sel nädalal nägime Eesti poliitikas jälle üht silmamoondustrikki kui Reformierakonna poliitikud Andres Sutt ja Pärtel Peeter-Pere kirjutasid ühises arvamusloos, et rohepööre on võimalus inimestel teenida tulu ja elada mugavamat elu. Ilus ja meeldejääv lubadus, kuid kahjuks on selle taga paras annus puru, mida valijatele tahetakse silma ajada.

Karm reaalsus on see, et artiklis visandatud rohepööre on olematu, seda ei tehta ja sellega pole isegi alustatud ja nüüd üritatakse meile selgeks teha, et küll see on ikka üks äge mõte.

Sõnad on tuul

Kogu Reformierakonna senine tegevus on aga pigem liikunud tegeliku rohepöördega vastassuunas. Nii on ka täna keskne moto, et ajame põlevkivi ahju ja elame selle talve üle. Sealjuures annavad sotsiaaldemokraadid võimu nimel neile piltlikult põlevkivibrikette kätte, et jah, kütame aga.

See on plaaster, mida valitsus on sunnitud peale panema, et rahvas talvel ei külmetaks. Samas puudub visioon, kuidas see plaastrikarp minema visata ja kuidas midagi päriselt ette võtta - ehk kuidas rohepööre ära teha ja olukord tegelikult terveks teha.

Kuni rohepööre on tehtud, kütame me iga talv põlevkiviga, samal ajal täielikult teadvustades, et see on kallis ja keskkonnale vaenulik. Tundub justkui nagu jumala kingitus, kui valitsus tuleb suure päästva otsusega meie energiakoormat vähendada selle võimaluse läbi, et tõmbame põlevkivi katlad jälle huugama.

See ei ole päästerõngas, need on kohalikust toidupoest ostetud kolm eurot maksvad kätised, mis paratamatult ei suuda avamerel meie pead kaua vee peal hoida.

Ja selleks, et rahva silm põlevkivi pealt eemale tõmmata, räägivad Sutt ja Pere sellest, kui tore rohepööre on. Aga kus on otsused, et hakkame pihta? 10 aastat pole näinud, vaevalt, et nüüdki näeme. Sõnad on tuul.

Must auk

Kui küsida meie käest kulunud küsimus, mis teie Pikk Plaan ikkagi on, oodatakse vastusena tehnilisi asju, mida me 20 aasta jooksul ära teeme. Pikk plaan on see, et me juhime seda riiki perspektiiviga. Ärme tee reforme, mis aitaks neli aastat hiljem uuesti pukki saada, vaid järgime seda mõtet, et 10 aasta pärast on siin riigis meil kõigil hea elada. Pikk plaan on mõttelaad hoolitsemaks Eesti rahva tuleviku eest, mitte tegemist vajavate tööde nimekiri.

Kui 10 aastat tagasi oleks võetud vastu otsus, et teeme rohepöörde ära ja ehitame tuulepargid, et olla energeetiliselt iseseisvad, siis tänavu aasta detsembris oleks meie küttearved ootuspärased ja me ei peaks paaniliselt kartma eesootavat külma talve.
Kui aastaid tagasi oleks Ansipi ja Rõivase valitsus teinud otsuse rajada Euroopa vahendite toel regionaalne LNG terminal Paldiskisse, ei peaks me täna vaatama riigifirma piinlikku sehkendamist ja valitsuse otsustamatust, mille tulemusel võime me juba sellel talvel gaasist suu puhtaks pühkida.

Hetkel on lähitulevik aga lihtsalt must auk, mida karta, sest me ei tea, mis sealt tulla võib. Me ei sõltu enda targasti tehtud otsustest, vaid börsist, mis ei ole börs, vaid varjatud ja salastatud oksjon viimase enampakkuja tingimuste järgi. Viimane uudis, et Nord Pool otsustas tõsta piirhinda 5000 euroni, tõi jälle välja fakti, et Eestil ei ole nende reeglite kujundamisel enam midagi kaasa rääkida, sest Taavi Veskimägi müüs Eleringi nimel Eesti osalus börsil mahal. Hoiame suu kinni ja maksame ennast lolliks. Vastutust ei võta keegi.
Riik on taastuvenergia tootmisel jalus

Minu erakonnakaaslane Margot Roose (Eesti 200) käis rohepöörde debatis, kus küsiti kolme circa 50-aastase poliitiku käest küsimus: mida nad näevad ennast tegemas aastal 2050.

Vastus oli lihtne: nad on kalal ja laisklevad niisama.

Esiteks, kui me jätkame suunaga, kus ei julgeta vastu võtta raskeid otsuseid, sest poliitikutel on enda huvid mängus, siis ei ole 28 aasta pärast kuskilt kala enam püüda. Kui me laiskleme niisama, siis ei jõuagi me kuhugi. Sellise mentaliteediga inimesed ei vii meie riiki tulemusteni. Teod on tõe kriteerium, sõnad üksi tühipaljas soe õhk.

Armsad inimesed - mida te arvate sellest, et neil, puki otsas istuvatel poliitikutel, on suva rohepöördest? „Mis 30 aasta pärast juhtub ei ole minu mure“ - see on lehekülg Louis XV raamatust, kes lausus järgnevad sõnad: „Peale mind tulgu kasvõi veeuputus“. Kas sellise mõttelaadiga inimesed peaksid olema need, kes otsustavad meie riigi käekäigu üle?

Sellist ilma meil paari aastakümne pärast ilmselt enam ei ole, et kala püüda. Poliitikud, kes täna ei tegutse ja plaanivad 2050 kalal olla, kui maailma põleb, on need inimesed, kes kaotavad meie veekogudest 2050 aastaks haugid ära ja seda pelgalt oma ükskõiksusega kliimakriisi suhtes.

Rohepööre ei saa olla süüdi selles, et meil hinnad on kallid, sest rohepööret ei ole veel alustatud. Kuidas me saame süüdistada midagi, mis ei eksisteeri? Pigem ongi probleemi tuum selles, et me ei ole rohepöördega päriselt algust saanud teha. Kui me oleks 10 aastat tagasi alustanud ja meil oleks tuulikud meres, siis oleks meile see olukord palju parem praegu.

Kahjuks ei saa aga aega tagasi keerata ja saame tegutseda praeguses hetkes, et mõjutada tulevikku ja vältida seda, et aastal 2050 mõtleksime, et mis oleks saanud siis, kui oleksime teinud teisiti. Praegune reaalsus on see, et vajalikud ja tihti ka otsustajatele ebamugavad või isiklikult kahjulikud otsused on jäetud tegemata ja otsuste tegemise asemel tehakse rohepoliitika iluravi, et näidata justkui mingid tegevused käiksid. Ka kaubandus- ja tööstuskojas on näha, et kui tahetakse asja roheliseks teha, siis ettevõtjad karjuvad.
Neil on täna veel see luksus. Kuid kauaks?

Head noored ettevõtjad, meil ei ole 20 aasta pärast põlde, kust saaduseid saada, sest tänased poliitikud ei mõtle selle peale, et tänased sammud lasevad meil ka 10 aasta pärast head elu elada. Niisamuti nagu otsus luua rohkem tuuleparke oleks teinud paremaks elu täna. Energiapööre - tegemata. Päikesepargid - tegemata. Need on küll vaid loetud näited rohepöörde olulistest aspektidest, aga piisavad, et illustreerida antud lubadusi ja tegemata tegusi.

Mõtleme rahva peale, mitte enda reitingu ja erahuvide peale. Kus on riigimehelikkus ja julgus, et juhtida rahvast?