Riigikontrolli ülevaade Eesti eurorahade kasutamise osas on ülikriitiline. See pilt, mis avanes, on masendav.

Viimase viie aastaga on valitsus maha visanud ligi 1,6 miljardit eurot ning see on juhtunud tänu saamatule riigijuhtimisele ja rõhuvale bürokraatlikule riigisüsteemile. Erasektoris, kus tegutsen kaitsetööstuse valdkonnas, lastaks selline juhtkond päevapealt lahti. Avalikus sektoris leitakse aga sada erinevat põhjendust ning elu läheb edasi. Kahjuks ei saa me sellist suhtumist maksumaksjatena enam lubada, sest maksame valitsuste saamatuse oma rahakotist valusamalt kinni kui kunagi varem.
Igal aasta pannakse paika plaan, mis esitatakse Euroopa Liidule toetuste saamiseks. See ei ole avatud laegas, vaid juba läbimõeldud plaan. Peame meeles pidama, et Eesti ei ole veel netomaksja, see tähendab, et me saame Euroopa Liidult rohkem toetusi kui sinna ise sisse maksame. Vastavalt kokkulepitud plaanile jagatakse liikmesriikidele raha. Eesti on neljas kõige väiksema rahvaarvuga Euroopa Liidu liige ehk siis riigihalduse mõttes on meil eelis paindlikkuse ja kiiruse mõttes eelis. Seda eelist me aga ei kasuta, sest valitsus lööb paabulinnu kombel saba lahti ja mängib suurriigi bürokraatlikku mängu. Hiljem on valitsusel uhkust ülegi, et minna Euroopa Liitu ja vinguda, et meil oleks veel rohkem toetusi vaja. Samal ajal on Maarjamaa pind kaetud kasutamata eurokupüüridega.
Kujundlikult võib öelda, et raha, mida valitsus ei ole suutnud rakendada Eesti riigi arendamisse ja mis on tuulde visatud on võrdne sellega, kui iga Eestis elav inimene, olenemata vanusest, saaks peo peale 1200 eurot. Selle raha eest saaks maksta üle aasta kolmeaastase lapse lasteaiatasu ja 25-aastane saaks kolm kuud korterilaenu maksta. Seda raha meil ei aga ole, sest meie riigijuhid ei suuda seda ära kasutada.
Töötan juba aastaid ühe Eesti kaitsetööstuse start-upi jaoks, mis arendab ja müüb globaalselt tipptehnoloogiat. Eesti on uhke oma innovaatiliste start-upide edu üle ning riigi juhtimisel tuleks nende suhtumisest eeskuju võtta. Kujutage ette, et start-upi asutajad kirjutavad valmis äriplaani ja esitavad selle investoritele ning kaasavad investeeringu. Aasta pärast küsitakse, mis tulemused on saavutatud ning tegevjuht vastab: „Tore on olnud, aga me oleme suutnud ellu viia ja investeerida ainult 20% sellest plaanist ja saadud rahast ning kõik on tegemata. Kas saaks äkki veel sama palju raha juurde?“ Kui asetaksite ennast selle investori asemele, kes me Euroopa Liidu rahade mõistes maksumaksjatena tegelikult oleme, siis kas annaksite raha juurde? Ei annaks. Vastupidi. See kujutletav start-up, kes nii tegutseb, läheb pankrotti. Juhtkond lastaks koheselt lahti ning nad ei saaks enam ühtegi senti. Keegi ei usalda kampa, kes ei suuda plaane ellu viia ja saamatutesse inimestesse ei taha keegi enda raha investeerida.
Eesti peaks tänasel päeval mängima enda paindlikkusele ja näitama teistele riikidele eeskuju. Kahjuks aga oleme euroraha investeeringute ja kasutamise edetabelis 15. kohal Euroopas. Meil peab olema suutlikkus kiiresti ja efektiivselt enda plaane ellu viia. Kahjuks ei ole otsustajaid.  Eurorahade eesmärgipärase investeerimise osas peaksime me olema vähemalt esikolmikus ja oleksimegi, kui meie riigijuhid näitaksid kompetentsi ja me kaotaks ära ebavajaliku ja pärssiva bürokraatia.
Eesti peab targalt ja paindlikult enda esitatud plaane ellu viima. Kui plaanid saavad teoks, siis tahavad investorid rohkem raha anda. Saades rohkem raha, et neid plaane teostada, ehitame endale sellise riigi, kus igal kodanikul on uhke elada. Tuleb tegutseda, mitte vaid mõelda tegutsemise peale! Või mis hullem veel: mõelda välja viise, kuidas bürokraatiaga takistada inimesi, kes tahavad tegutseda!