Laste saamine pole abielus paaride kohustus. Taoline eeldus solvab viljatuid mehi ja naisi, heteropaare, kelle valik on lapsi mitte saada ning naisi, kelle lapsesaamise aastad on möödas, omasoolistest paaridest rääkimata.

Ajad muutuvad ja meie peame muutuma koos nendega. Nii nagu kivisöega kütmine, hobune peamise transpordivahendina ja meeleoluhäirete stigma on igandid, mis kuuluvad üle-eelmisesse sajandisse, on seda ka seksuaalvähemuste õiguste piiramine. Abieluvõrdsusele ei ole tänapäeval alternatiivi, sest see toob kaasa ainult head ja sellest ei kaota keegi.

Eesti on ilmalik riik

Aastal 1924 jõustus Eesti esimene abieluvõrdususe seadus, millega viidi ellu kaks muutust: 

1. abielus tehti mõlemad osapooled (toona mees ja naine) abielus võrdseks; 

2. lahutamine tehakse lihtsamaks, et kumbki osapool ei pea objektiivselt põhjendama, miks nad soovivad abielu lahutada. 

Selleks ajaks oli põhiseaduse kohaselt otsustatud, et kirik ja riik on üksteisest eraldiseisvad üksused. Kui need kaks instantsi on lahus, siis on riigil õigus ja vabadus ennast reguleerida vastavalt aegadele. Kirikutele jääb alati õigus valida, keda laulatatakse ja keda mitte. Kui kirikute soov on abielude registreerimisest loobuda, siis on see nende õigus, kuid laulatamine jääb nende pärusmaaks. 

Iirimaa, mis on maailma üks kõige suurema katoliikliku kogukonnaga riike, on kehtestanud abieluvõrdsuse. Statistikaameti andmetel on Eesti elanikkonnast kristlasi 27 protsenti, enamus neist õigeusklikud. Iirimaal on kristlaste osakaal 84 protsenti, mis on kolm korda suurem. Vaadates, kuidas kirik ja konservatiivid Eestis abieluvõrdsusele reageerinud on, jääb mulje, et kristliku abielu ja põhiõiguste piiramise viimane kants ongi Eesti. Iirimaa oli esimene riik maailmas, kus homoabielud seadustati rahvahääletusega – ei saa öelda, et möödunud kaheksa aasta jooksul oleks sealne ühiskond mingis erilises kriisis.

Abieluvõrdsusest on ainult võita ja pole võimalik kaotada

Kuulen tihti argumenti, et omasoolised paarid ei saa lapsi ning seetõttu pole nende abiellumisel mõtet. See väide saab toetuda ainult eeldusele, et laste saamine on abielus paaride jaoks kohustus. See ei solva mitte ainult omasoolisi paare, vaid ka viljatuid mehi ja naisi, heteropaare, kelle valik on mitte saada lapsi ning naisi, kelle lapsesaamise aastad on möödas. 

Ja eeldada, et kui keelata omasoolistel paaridel abielluda, siis laste saamise tõenäosus suureneb, on samuti absurdne. Üha enam inimesi mõistab, et pere on pere, olenemata sellest millisest soost inimesed lapsi kasvatavad. Seda asjaolu toetab ka statistika: viimased uuringud LGBT hoiakute osas näitavad selgelt, et 53% Eesti inimestest toetab samasoolistele abielu andmise õigust ning üle poole elanikkonnast toetab seda, et samast soost partner saab lapsendada oma elukaaslase lapse.

Teaduslikult on ka tõestatud, et abieluvõrdsusel on positiivne mõju seksuaalvähemuste vaimsele tervisele olenemata, kas nad on abielus või mitte. Minu jaoks tekib küsimus, et mis on vastuargument sellele, et parandada hinnanguliselt viie protsendi elanikkonna vaimset tervist? Puhtalt ja ratsionaalselt: mida meie ühiskond võidab, kui me abieluvõrdsust ei kehtesta? Mina ei ole abieluvõrdsuse vastastelt seda vastust veel kuulnud. 

Abieluvõrdsus kasvatab majandust 

Abiellumisega tulevad tihti kaasa ka pulmad, pulmadega tulevad kaasa tordid, ülikonnad, kleidid ja muusika. Ma tunnistan, et ainult abieluvõrdsuse toel me Euroopa viie rikkama riigi hulka ennast ei lennuta, aga me astume sammu sellele lähemale. Oluline on, et vähemused saaksid ennast tahte korral läbi abielu seaduslikult siduda, sest ainult nii kohalduvad kõigile inimestele võrdsed õigused, mis tulenevad abielu institutsioonist. 

Usutunnistus on ka põhiõigus 

Minu arvates ei ole riigil õigust kirikule ette kirjutada, keda nad peavad laulatama ja keda neil on õigus mitte laulatada. Kuigi mainin, et kui üldine kiriku suhtumine vähemusse on selline nagu ta paistab, siis ma ei kujuta ette, et ukse taga järjekord oleks. Isegi, kui ma ei ole nõus kõikide väljaütlemistega, mis traditsioonilise perekonnamudeli pooldajad välja toovad, siis ma usun, et neile peab jääma põhiõigusena vabadus käituda vastavalt enda usulistele tõekspidamistele. 

Siiski on väga raske mõista, miks kirik, mille nimeandja jättis abielu ilmaliku võimu hooleks, on monopolistlikul seisukohal, et neilt võetakse praegu ära midagi, mis nende arvates ainult neile kuulub. Õnneks ei laiene totaalne sallimatus kõikidele vaimulikele - Mart Salumäe, Meelis Süld, Annika Laats, Tauno Toompuu, Toomas Jürgenstein ja Triin Käpp on ka avalikult kaitsnud kristliku ligimesearmastuse perspektiivi.

Valdavalt on Lääne-Euroopa riigid siiski juba abieluvõrduse kehtestanud, Eesti aga on jäänud selles küsimuses poolele teele toppama. Jah, kooseluseadus võeti kaheksa aastat tagasi vastu, kuid rakendusaktideta jäänud seadus on ellu viidud kümnete kohtuasjade kaudu, mille inimesed oma õiguste kaitseks on algatanud. Mul on hea meel, et alates tänavu juunist saan ma elada Eestis, mis on avatud ja kus kõik inimesed saavad tunda ennast võrdväärse ja aktsepteerituna.