Saabuvale talvele mõeldes kerkib küsimus, miks pole Eesti senised valitsused astunud sisulisi samme, et kindlustada elektri jõukohase hinnaga kättesaadavus Eesti tarbijale? On see poliitiline otsus või hoopis sihilik otsustamatus?

Jaetarbija energia hind on USA-s olnud alati poliitiline mõjutus- ja võitlusvahend. Kuna autota on enamikes kohtades raske hakkama saada ja üle 91% siinsetest majapidamistest omab vähemalt ühte sõiduautot, siis on loogiline, et peamiseks aruteluaineks on bensiini hind.

Tõendusmaterjali bensiinihinna poliitilise rolli kohta pole vaja kaugelt otsida. Novembris toimuvad USA-s parlamendi (kongressi) valimised. Mõlemad poliitilised parteid – demokraadid (Eesti sotsialistidest kordades punasemad) ja vabariikliklased (majandusliberaalid) - on oma kampaaniarattad kiiremalt käima lükanud. Demokraadid kontrollivad hetkel tervet parlamenti  nii esinduskoda kui senatit. President Joe Biden on ka demokraat. Seega on demokraatidel palju kaotada ja vabariiklastel palju võita.

Viimase kahe aasta jooksul on kütusehinnad teinud Ameerika Ühendriikides radikaalseid jõu- ja ilunumbreid. Kui pandeemia alguses kukkus jaehind 1,50 USD kanti galloni kohta (ca 40 eurosenti liiter), siis selle aasta juunis küündis see üle 5 USD galloni kohta (ca 1,30 liiter).

Need numbrid on Eestiga võrreldes, tõsi, väikesed. Aga ärgem unustagem, et ameeriklased sõltuvad oma sõiduvahendist rohkem. Vahemaad on USA-s suured ja Uus-Mehhikos, kus mina elan, veel eriti. Maad on siin külluses. Linn madal ja laialivalgunud, sest kõrgusesse pole vaja ehitada. Ühistransporti, mis seoks erinevad linnaosi, pole. Ainult töölkäimise bensiiniarve tõusis tänavu juunis keskmise pere jaoks 350 dollarini kuus.

Kui ma bensiini osta ei jaksa, siis pole mul võimalust tööle minna. Jalgsi ehk saaks, aga siis peaksin hommikul 3-4 tundi varem välja minema, et jõuaksin 20-30 kilomeetrit maha käia. Töölt koju enam ei jõuaks – väljas on oma 40 °C (asfaldil 70 °C). Eluisu oleks pärast saja meetri läbimist läinud.

Seda olukorda kasutavad võimaluse korral ära mõlemad parteid oma huvides. Kui bensiinihinnad juunis uute kõrgusteni jõudsid, vajutasid vabariiklased sellesse hambad sisse, teatades igal võimalikul juhul, et Bideni majanduspoliitika on läbikukkunud ja bensiinihinnad on märk lähenevast Bideni organiseeritud krahhist. Ainus pääsetee? Valige novembris vabariiklasi!

Rahvas neelab selle propaganda vastavalt oma poliitilistele arusaamadele kenasti alla. Kui ma tööl puhkeruumis kõrge bensiinihinna teema muu seas üles võtsin, siis läks jutt kiiresti poliitika peale.

Will, vabariiklane ja kõige valjema häälega, teatas resoluutselt, “See on ju Bideni süü. Mis oli bensiini hind 2020? 1,30 dollarit gallon. Ja kes oli siis president? Trump. Loll, kes sellest aru ei saa.”

“Ega siis president ei kontrolli bensiini hinda … ,“ ühmas keegi vargsi.

“Biden on demokraatia surm,” karjatas Will ja pani kõikide kohalviibivate vabariiklaste silmad särama.

Aga tuleme reaalsuse juurde tagasi. Milline on igakuine küttekulu Ameerika majapidamises?

Minu majapidamine on 185 m2 ja neljaliikmeline – kaks täiskasvanut + kaks teismelist. Lisaks  üks koer ja üks rott, kusjuuures oleme tähele pannud, et koera kohalviibimine tõstab ruumi temperatuuri umbes poole kraadi võrra. Rotist ei saa sooja ega külma.

Elame kõrgkõrbes, st kahe kilomeetrit kõrgusel merepinnast, mis tähendab, et talved on siin mahedad. Temperatuur kõigub -3°C ja +8°C vahel, maapind ei külmu kunagi.

Kui lugeja arvab nüüd, et ohoo, mis nii viga elada, kui talved nii soojad on!, siis tasub mainida, et neljal kuul aastas ulatub temperatuur 32-40 kraadini. See tähendab, et lisaks küttekuludele kulutame elektrit ka majapidamise jahutamiseks. Kui jahutamine toimub peamiselt elektriga, siis kütteallikaks on enamikes majapidamistes maagaas.

Alustagem elektrist. Elekter maksab 145,2 dollarit MW/h eest. Uus-Mehhiko toodab elektrienergiat peamiselt kivisöest, maagaasist ja naftast; vähem tuulikutest ja päikeseenergiast. Osariigi plaanib juba üle kümne aasta oluliselt suurendada päikese- ja tuuleenergia osakaalu. Arvestades, et päike paistab siin üle 300 päeva aastas, on hämmastav, kui aeglaselt ja konarlikult osariik toimetab.

Maagaasi hind eraisikule on 0,42 USD/m3. Gaasijuhe tuleb otse majja, kus see soojendab üles õhu, mijärel soe õhk pumbatakse majja. Ehkki Uus-Mehhiko on üks USA suurimaid maagaasi ja nafta tootjaid – siin on üle 57 000 töötava puurkaevu -, siis kohalikud elanikud maksavad gaasi eest ikkagi turuhinda.

Meie majapidamises on ühe kuu elektri- ja gaasiarve keskmiselt 65 dollarit. Talvel maksame gaasi eest rohkem ja elektri eest vähem, suvel vastupidi. Need summad on Uus-Mehhiko keskmisest, 90 dollarit elektri ja 140 dollarit gaasi eest, madalamad.

Ehkki elektrihind on viimase aastaga inflatsiooni, Putini agressiooni ja nõudluse kasvu tõttu tõusnud 6% ja gaasihind 8%, on minu pere energiakulud jäänud samaks. Seda tänu maja soojustamisele, mille eest saime valitsuselt maksusoodustusi. Samuti on osariigil plaan naftatööstuselt saadud maksude abil anda elanikele gaasiarvest osa tagasi, sest palgad pole hinnatõusuga sammu pidanud.

Nagu näha, annaks seadusandlusega energiasäästlikkust soodustada ja kütusehinna kõikumist tarbija jaoks kontrolli all hoida, ent plaani elluviimiseks puudub nii valitsusel kui kongressil selge tahe. Poliitikute jaoks on perioodilised energiakriisid kasulikud, sest kriiside kaudu saavad nad oma oponente nahutada.

Eesti pole USA. Igal riigil on omad head ja vead. Samas on poliitika mäng, mille reeglid on sarnased hoolimata riigipiiridest. Kõige selle taustal tundub Eesti seniste valitsuste tahtetus korraldada Eesti energeetikat nii, et tarbijad jääksid ellu ka kõige külmema talve ja kuumema suve ajal, poliitilise eelistuse ja sihiliku otsusena.