„Eestlased tegid valesti, et nad võtsid tanki Tallinnas maha.“ See oli SMS-i avalause, mille sain oma healt ameerika tuttavalt, Chrisilt* paar nädalat tagasi. Enne, kui jõudsin järgmise lauseni, oli ärritus juba mu juukse juurteni tõusnud ja seda mitmel põhjusel.

Esiteks pole tanki mahavõtmine kellegi teise kui eestlaste asi. Teiseks polnud tank mitte Tallinnas, vaid Narvas. Ja kolmandaks ei tohi teist inimest esmaspäeva hommikul sellisel kombel ärritada.
„Sellised monumendid peavad alles jääma, et meile kõigile meelde tuletada, mida me kollektiivselt enam kunagi teha ei tohiks,“ jätkas Chris, tanki olemasolu õigustades.
Ja selleks, et me ikka meeles peaks, et teist inimest tappa on inetu, peaks esikuukse kohal meeldetuletuseks laip rippuma, sisisesin omaette, lükates telefoni endast eemale ja tegin hingamisharjutusi, et mitte üleliia keevalist vastust saata.
See sõnum on hea näide ühest USA-s elamise eredamaist kõrvalnähust – suvalised arvamusavaldused Eestis toimuva kohta. Kuigi USA-s on väga rahvusvahelisi piirkondi, kus erinevate Euroopa riikide kogukonnad on suured, näiteks New Yorkis ja/või Los Angeleses, siis Uus-Mehhiko osariik, kus mina elan, on eurooplastest suhteliselt puutumata jäänud.
Kui nüüd minusugune eestlane nende teele peaks juhtuma, siis on osad neist vaimustusest peaaegu ümber kukkumas, nagu oleks nad kohanud haruldast looma. (Ega nad palju mööda panegi – arvu poolest olemegi ju haruldased.) Ühtlasi saab mõnestki uudistajast paari nädalaga estofiil, kes hoiab silmad-kõrvad lahti ja jagab minuga iga pisikestki infot, mida ta meediast Eesti ja eestlaste kohta leiab.
Küll aju nuputab
Ehkki enamikule ameeriklastest Euroopa väga meeldib, ei ole nad detailselt selle maailmajao ajaloo ja geograafiaga kursis, eriti veel selle osaga, mis jäi raudsest eesriidest idapoole. Kuna nende info on lünklik, siis puudujäävad osad nuputavad nad ise välja, sest inimese aju on juba kord selline elukas, kes tühja kohta ei salli. Minu igapäeva elule annab see juurde nii ärritust kui rõõmu, aga ka võimalust vaadata ja aru saada, mil moel ameeriklased vaatavad ja mõistavad Euroopas ning Eestis toimuvat.
Tulles tagasi Chrisi juurde, siis tema luges ühte artiklit tank-monumendi eemaldamisest Narvas ja sellega seotud Eesti venelaste pahameelest. Kuna ainuke Eesti linn, mis talle on meelde jäänud, on Tallinn, siis otsustas Chrisi aju, et tank peab Tallinnas paiknema. Aga miks on ta ühe artikli põhjal veendunud, et tanki eemaldamine oli väär tegu, on juba omaette küsimus.
Monumentide eemaldamine on USA-s olnud teravalt päevakorral alates pandeemia alguskuudest, kui George Floydi ebaõiglane tapmine Minneapolise’es viis massiprotestide ja- rahutusteni politsei õigustamatu vägivalla vastu mustanahaliste suhtes. Sel perioodil võeti USA-s maha üle 150 ajaloolise monumendi, mis sümboliseerisid koloniste ja orjapidamise poolt võitlejaid USA kodusõjas.
Paljude ameeriklaste jaoks esindasid need monumendid nende kultuuri, ajalugu ja rahvuslikku identiteeti. Heaks näiteks on George Washington, kes oli USA esimene president ja vägede ülemjuhataja revolutsioonisõjas, mis viis USA iseseisvumiseni Briti kolooniast. Washington oli ka orjapidaja.
Valgenahalise sõjaväelase hell koht
Tanki eemaldamine Narvas vajutas Chrisi rahvustunde hellale kohale. Chris on valgenahaline, varastes 70-ndates aastates mees, kes teenis ligi 20 aastat USA armees ja võitles Lahesõjas. Sõjakangelaste mälestamine on seega arusaadavalt osa tema rahvuslikust identiteedist. Tõsi, orjandus on inimsusevastane kuritegu, aga tema silmis ei ole see seotud indiviidi, vaid süsteemiga. Sõdur on aga indiviid nagu ta isegi.
Just sellesama mätta otsast vaatab ta ka Narva tankimonumendi eemaldamist – justkui peaks eemaldamise poolt olema, aga oma langetatud monumentide killud torgivad ikka veel südant. Ta ei ole Ühendriikides ainus, kes niimoodi mõtleb.