Pole vist erakonda, kes juba aastaid ei tsiteeriks Eesti Vabariigi põhiseaduse väga lühikest sissejuhatust, kus ometi on ära toodud, et riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Miks siis oleme just eelmisel aastal kuulnud järjest sagedamini jahmatavaid uudiseid omavalitsuste eelarvest rahastatavate kultuuriasutuste sulgemisest või koguni müümisest?

Pole vist erakonda, kes juba aastaid ei tsiteeriks Eesti Vabariigi põhiseaduse väga lühikest sissejuhatust, kus ometi on ära toodud, et riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Miks siis oleme just eelmisel aastal kuulnud järjest sagedamini jahmatavaid uudiseid omavalitsuste eelarvest rahastatavate kultuuriasutuste sulgemisest või koguni müümisest?

Tapa vald pani korraga kohe kolm muuseumi müüki, neist üks just eelmisel aastal oma 30ndat sünnipäeva pidanud unikaalne Paemuuseum Porkunis. Siia ritta paigutuvad mitmed rahvaraamatukogud ja väiksemad rahvamajad, mille sulgemine paistab toovat kõikide finantsprobleemide lahenduse omavalitsuste õuele. Mõnedes valdades plaanitakse nö kultuurireforme, kus kultuuritöötajad võiksid rännata ühest majast teise ja teha ära senise mitme inimese töö. Seda loomulikult tasu eest, mis kõrgelt tribüünilt välja hõigatud kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalgani kaugeltki ei küüni.

Raamatukogude puhul ei ole ammu tegu pelgalt raamatute laenutuspunktiga. See on sageli ainus koht, kus saab peale uute teadmiste ja emotsioonide omakandi inimestega rahulikult kokku saada ja asju arutada ja ka riigiga suhelda. Me ei ole veel kaugeltki jõudnud sinnamaale, et arvuti omamine ja selle kasutusoskus oleks kõigi kodanikeni jõudnud. Ei tasu siin ehk meenutadagi kiire interneti kõigile kättesaadavaks tegemise lubadust, mis lubaduseks on jäänudki. Raamatud on jõudnud hinnalt luksuskaubaks ja ajalehtede kodukandeidki vähendatakse. Sageli on raamatukogul tänapäeval teisigi funktsioone, mis on üle võetud juba varem suletud rahva- või kultuurimajalt. 

Olles ise kultuuritöötaja kultuuriministeeriumile alluvas kultuuriasutuses, tunnen alati lõikavalt häbi oma kolleegide ees, kes sama innu ja entusiasmiga oma tööd teevad, aga kelle palk ei küüni ligilähedalegi kultuuritöötaja miinimumpalgale, sest nad töötavad omavalitsuste rahastusel olevates asutustes. Miks väärtustatakse nende panust ja haridust vähem? Ja siin ei räägi ma ainult maal või väikelinnades töötavatest kolleegidest. Alles hiljuti tõstsid selle probleemi teravalt peatselt kultuuripealinna tiitlit kandva Tartu kultuuritöötajad.

Lahendamata on tänaseni muusikakooliõpetajate palgaküsimus. Olles ühte pidi haridus- ja teist pidi kultuuritöötaja, kelle leivaisaks on omavalitsus, on need pedagoogid, kes oma erialale pühendunud juba varasest lapsepõlvest, jäänud nagu kahe poti vahele. Ei sünni meie riigis kõrgkultuuri, mida maailmale demonstreerida ja selle üle uhkust tunda, kui me ei hari taimelava.

On selgemast selgem, et selle kõige taga on nõrk omavalitsuste tulubaas. Kärpekava tundub realiseeruvat kõige valutumalt just kultuuri arvelt. Ei maksa aga unustada, et sageli lahkutakse maalt linna elama just seetõttu, et haridus- ja kultuuriasutused kodust liiga kaugele jäävad. Lahkujad on aga need, kelle tulumaksust pisku ka omavalitsuste kukrusse jõuaks. Majandusteadlased on ammu välja arvestanud, et iga kultuuri panustatud euro on investeering, mis toob läbi ettevõtluse meie majandusse mitmekordselt tagasi. Tühjaks jäävad külad on aga paraku meie julgeolekurisk.

Meil kõigil on õigus nii osa saada kõrgetasemelisest professionaalsest kultuurist kui olla ise kultuurilooja ja kultuuris osaleja. Kaitseme siis seadusega laulu- ja tantsupidude traditsiooni, rahvus- ja pärimuskultuuri ning anname võimaluse sellel areneda eripalgelistes paikades. Kultuur ei sünni vaid pealinnas.