Kuigi valitsusel on suured ja ambitsioonikad plaanid, puudub nende elluviimiseks tegevuskava ja raha. Isamaalasest haridusministri sõnul minnakse juba 2024. aastal üle eestikeelsele kooliharidusele.

Mõte on hea. Kakskeelset haridust ei saa ega tohi enam ülal pidada. Eesti ülikoolides ei ole ühtegi õppekava, mis koolitaks venekeelsete koolide jaoks õpetajate järelkasvu, mistõttu on loogiline, et Eestis saabki pärast kolmekümneaastast venitamist ja suurte sõnade tegemist alates 2024. aastast ainult eesti keeles õppida. Samas on absurdne, et praegune valitsus ei ole seni langetanud ühtegi olulist otsust ega teinud investeeringut, et see plaan päriselus rakendada.

Kui haridusvaldkond jätta rahata, sureb see välja. Vaadakem Narvat, kus paljud õpetajad tahaksid jätkata õpetaja ametis, kuid neil puudub inimlik viis, kuidas oma eesti keele oskust parandada. Nagu paljude teiste koolide õpetajad on nad ülekoormatud, sest Ida-Virumaa koolides napib õpetajaid. Seetõttu teevad õpetajad mitme pedagoogi koormuse jagu tööd ja põletavad end kiirkorras läbi. Ma ei usu, et jätkub õpetajakoolituse uusi vilistlasi, et paari aasta pärast täita nendega puudu olevate õpetajate ametikohad. Enamik paberiga pedagoogidest ei lähe kooli tööle.

Riik peab astuma jõulisemaid samme ja tõestama oma poliitilist soovi päristegudega: tuleb teha suuri investeeringuid Eesti haridusse, et see püsiks ja areneks. Enam ei ole võimalik oodata, sest olukord on juba ammugi kriitiline.

Ent ainult täiendkoolitusest ei piisa, et olemasolevaid õpetajaid hoida ja uusi koolidesse värvata. Kui õpetaja keskmine brutopalk on 1412 eurot, siis ei maksa arvata ega loota, et koolides oleks järjekord ukse taga. Lapsi ja noori peavad juhendama ja kasvatama intelligentsed, laia silmaringiga inimesed, aga 1400 euro eest ei saa ei üht ega teist.

Kui vähemalt iga teine Narva kolledži õpetajakoolituse vilistlane töötaks koolis, ei oleks Narvas ega Ida-Virumaal laiemalt eesti keele õpetajatest nii suurt puudust. Sama kehtib ka teiste Eesti ülikoolide vilistlaste kohta. Vaatame statistikat ja näeme, et õpetajakoolituse eriala vilistlasi on palju, kuid suurem osa neist ei lähe õpetajana tööle. Juba praktika käigus saadakse aru, et see töö on väga raske, palk väike ja elementaarne lugupidamine õpetaja töö vastu ühiskonnas madal.

Aga nii ei saa enam jätkata. Riik peab vastutama. Õpetajate brutopalk peab kerkima vähemalt 2000 euroni kuus. Valitsusel peaks häbi olema, et matemaatikaõpetaja kutse omandanud noored lähevad tööle näiteks IT-valdkonda, sest teenivad seal mitu korda kõrgemat palka kui koolis.

Ühtlasi tuleb tõsta kõigi õpetajate palka, et see oleks väärikas ja innustav, võimaldaks pangast oma kodu soetamiseks või ehitamiseks laenu võtta, reisida, raamatuid osta ja kultuuriüritustest osa saada ehk kõike seda, mida on silmaringi avardamiseks ja eneseharimiseks vältimatult vaja.