Tondil asuvas spordikeskuses on sel nädalal esindatud kogu lai emotsioonide spekter. Esmakordselt toimub Eestis rahvusvaheline WTA 250 kategooria tenniseturniir, üksikmängus asus võistlustulle 32 naistennisisti.

See on meile kui võõrustajariigile suur au. Täitunud on paljude eestlaste kauaaegne unistus, saame Kaia Kanepit ja Anett Kontaveiti näha WTA-tasemel oma koduväljakul võistlemas. Lisaks neile lõid turniiril kaasa ka Elena Malõgina ja Maileen Nuudi – seega on kaheksandik mängijatest Eestist.

Kindlasti ei tasu alahinnata koduväljakul mängimise eeliseid, seda eelkõige fännide toetuse kui mängijate uhkuse nimel. Statistilised andmed näitavad, et just nendel põhjustel hinnatakse kodus võitmise võimalusi suuremaks, kui võõrsil mängides.

Eeltoodut arvesse võttes peaks riik olema niisuguste turniiride korraldamisest huvitatud. Olgu mainitud, et korraldajad tegid suur töö ära juba sellega, et WTA-lt üldse saada nõusolekut turniiri korraldamiseks Eestis.

Niisugused maailmatasemel mängud nõuavad kulutuste tegemist, ent Eesti riik ei olnud nõus neid vähimalgi määral kandma. Erasektoril on seda teha väga keeruline. Seekord andis abikäe turniiri korraldamiseks Tallinna linn, kes omakorda on sunnitud seeläbi tegema kärpeid teistes valdkondades. Rahvusvahelise turniiri korraldamine on võõrustajariigile tähtis – see aitab turustada just riiki, kujundada selle mainet ning tuua sisse suurt turismi- ja maksutulu.

Kahtlane 5 miljonit jalgpallile

Retooriliselt võiks esitada küsimuse: «Miks riik ei toeta turniiri, mis on Eesti kultuuri- ja spordimaastikule niivõrd suure osatähtsusega?» või «Miks Tallinna linn üksi peab muretsema riigi maine ja turustamise pärast, kui eelkõige lõikab sellest kasu Eesti riik ?»

Jõuame ikka ja jälle läbipaistmatu ja omakasupüüdliku raha jaotamise juurde. Näiteks võime tuua 2015. aasta, mil valitsus otsustas eraldada Eesti Jalgpalli Liidule 5 miljonit eurot, et korraldada üks (!) mäng aastal 2018 (Euroopa superkarika mäng – toim). Tookord väideti, et see täidab eelkõige riigi mainekujunduse rolli.

Lilleküla staadionile mahub 2018. aasta superkarika mängust alates üle 14 000 inimese.

Mihkel Maripuu

Olgugi et selliste suurte summade sporti suunamine on vägagi tervitatav, siis kõnealune 2015. aasta otsus oli äärmiselt läbipaistmatu ning tekitas spordiringkondades palju segadust ja küsimusi. Tunnetati, et erinevate alade sportlasi on koheldud ebavõrdselt ning valitsuse soosingusse on sattunud just jalgpall. Pärast seda ühte 2018. aasta mängu seisavad need 14 336 istekohta enamuse ajast lihtsalt tühjana.

Saku suurhallis saaks tippturniire läbi viia mitmel alal

Korv- ja võrkpall olid selgelt alad, mis tundsid end olevat ebasoosingus, sest siiani pole ehitatud konkurentsivõimelisi spordiareene, olgugi et meie nende alade sportlased on oma parimas eas ja tippvormis. Korv- ja võrkpalli tippturniiride korraldamine tooks Eesti riigile märkimisväärset turismi- ja maksutulu. Niisuguste turniiride korraldamiseks läheb aga vaja vähemalt 10 000 istekohaga saali. Isegi projekt niisuguse spordiareeni tegemiseks on valmis – Saku suurhalli uuendamiseks ja laiendamiseks. Ometigi otsustas Eesti riik seda mitte toetada.

Praegu aset leidvale WTA-turniirile taotleti samuti toetust – seejuures mitte ainult ühele turniirile, vaid eesmärgiga tuua aina enam tippturniire Eestisse, mis omakorda toovad riigile ka suurt maksutulu.

Riigieelarvest raha suunamine spordiareenide arendamiseks on äärmiselt oluline, kuid niisugused otsused tuleb teha jätkusuutlikkuse põhimõttel. Ei ole mõtet eraldada 5 miljonit eurot, et saaks korraldada ühe mängu, vaid tuleb läbi mõelda, millised spordialad tooksid Eestisse tagasi rohkem, kui investeeriti. Need on praegu näiteks tennis, korvpall, võrkpall.

Nende arendamiseks on riigile lahendused kandikul ette serveeritud, ometi jätkatakse raha suunamisel arusaamatute ja läbipaistmatute otsustega. Selline käitumine on korruptiivse maiguga ega tekita valitsuse vastu usaldust.