Riik on andnud täisvolituse pankadele nende suva järgi otsustada, kes Eestis ettevõtlust viljeleb ja kes mitte. Kõike seda tehakse rahapesu sildi all, kuid tegelikult pole sellel rahapesuga mingit pistmist.

Pangaliit lobis krediidiasutuste seadustesse punkti (§ 89 lg 9), et nemad võivad otsustada keda nemad teenindavad. Riigi nõustumine selle tingimusega tähendab seda, et anti roheline tuli anarhiale. Seaduse punkt piirab otseselt ettevõtlusvabadust ja samuti on universaalteenuste mitte tagamine põhiseadusega räiges vastuolus.

Seda kõike tehakse „rahapesu tõkestamise“ sildi all. Mida see täpsemalt tähendab? Finantsinspektsioon on teinud juhendi, kus on kirjas, et pank ei pea lõpetama kliendisuhet mitte ainult siis, kui tegemist on tõendatud rahapesuga, vaid rahapesu tõkestamiseks tuleb kliendisuhe lõpetada ka siis, kui ülekanded on lihtsalt tavapärasest erinevad. Erilise panga tähelepanu ja kõrge riski alla satuvad ettevõtjad, kes on saanud rohkem või negatiivset meediakajastust. Riskide maandamiseks on parem kliendisuhted lihtsalt lõpetada.

Ettevõtluskeeldu võib kohaldada ainult kohus, mitte pank

Asjaolu, et aasta alguses sai kogu Swedbanki endine juhatus kahtlustuse rahapesus, millest kahtlustavad ise ka täpselt aru ei saanud (miks ja milles neid üldse kahtlustatakse), on kahjuks muutnud olukorra veelgi skisofreenilisemaks. Segased juhtnöörid riigilt ja ebaadekvaatne käitumine pankurite osas on viinud pangad hüsteeritsemiseni. Pank ega keegi teine ei pea tõendama, kas on toimunud rahapesu või mitte. Piisab vaid panga suvalisest otsusest ning konto suletakse.

On teada ohtralt juhtumeid, kus ettevõtjad on käinud kõigis Eesti krediidiasutustes ning saanud eitava vastuse soovile avada endale arvelduskonto. Selline käitumine on sisuliselt ettevõtluskeelu kohaldamine pankade poolt. Ettevõtluskeeldu võib kohaldada ainult kohus (!) ja seda samuti konkreetsete juhtumite puhul (nt pankrot) ja piiratud ajaks. Hetkel kohaldavad pangad ettevõtluskeeldu ettevõtjatele oma suva järgi.

Skeemitamised suurenevad

Kõige hullem asja juures on see, et nõnda käitudes risk tegelikult ainult suureneb. Selmet, et kõik läbipaistev oleks, tekitavad pangad hoopis olukordi, kus suurenevad sularahamaksed ja skeemitamised, sest ettevõtjad peavad kuidagi ellu jääma.
Samuti ei ole võimalik tasuda ka makse riigile, kui puuduvad lihtsalt tehnilised maksevõimalused ehk arveldamise võimalus. Iga võimaliku moega lõigatakse endale jalga.

Viimase RAB statistika järgi oli rahapesuga seotud menetlusi ligi tuhat, kuid tõendatud neist vaid üks. Vaatamata sellele on käima lükatud Hiina „suure hüppe“ taoline protsess kõikide varblaste kui „oluliste teraviljasööjate“ hävitamiseks.

Ei ole kuigi adekvaatne käitumine. Demokraatlikus riigis on selline omavoli lubamatu. Rahapesuga peab tegelema vastav amet nagu RAB ja PPA, mitte pangad. Pank peaks olema arvelduskonto osas universaalteenuse pakkuja, millele ligipääs peaks olema igal Eesti füüsilisel ja juriidilisel isikul.