SELLEL AASTAL on silmatorkavaks kevadekuulutajaks saanud koolide sulgemisjuttude laine maapiirkondades. Mõnel pool on jäädud äraootavale seisukohale, et aru saada, mida kujutab endast loodava valitsuskoalitsiooni piduritõmbamise hüüatus. Teisal on aga otsustatud koolide taga olevatele kogukondadele sellegipoolest nuga sisse lüüa.

Peamise põhjusena pannakse lauale rahapuuduse kaart. Ühelt poolt vihjatakse sellega, et valitsus ei anna piisavalt raha. Samas öeldakse seda, et on piirkondi, kuhu pole otstarbekas seadusega ettenähtud ülesannete täitmiseks raha anda. Selge ja loogiline, eks ole? Kui aga hakata küünega kraapima ettevõõbatud pealispinna alla, tuleb paraku välja pehkinud puupuru.

Ilma tõenduseta liigituks ülalolev väide küll kunstipäraseks, aga siiski laimuks. Seetõttu alustakski kõige konkreetsemast ja äärmuslikumast näitest, Leie kooli saagast.

MÄRTSI ALGUL võtsid Viljandi vallavolikogu esimees ja hariduse eest vastutav abivallavanem vaevaks kirjutada Sakala veergudel õigustuskirja. Selle eesmärk on vallarahvale näidata, kui raske südamega, kuid samas hoolega ja targalt on läbi mõeldud nende otsus lõpetada hariduse võimaldamine Leie koolipiirkonnas. Peamiseks põhjuseks tuuakse laste vähesus koolis ning sinna raha raiskamine teiste vallapiirkondade laste hariduse kvaliteedi arvelt. Laste vähesust põhjendatakse loodusseadusena toimiva ääremaastumisega: saage aru, keegi pole süüdi, aga elu paratamatus on selline.

Tegelik elu näitab midagi muud. Leie kooli on Isamaa eestvõttel proovitud kinni panna juba pea­aegu 16 aastat järjest. See on fakt. Lõpuks kaotas Isamaa tookord oma vallavanema positsiooni ning Leie kandi rahvas tehti süüdlaseks, et Kolga-Jaani kooli remondiraha haridus- ja teadusministeeriumi käest saamata jäi.

Raha on argument, arusaadav. Ka Lääneranna valla koolikärpimise taga olevat samasugune rahalubadus Lihula gümnaasiumi jaoks, kuigi haridus- ja teadusministeeriumi koolivõrgu nõunik seda raevukalt eitab. Iseasi on sellise kaalutluse eetilisus inimeseks olemise koha pealt. Oma olemuselt on ju ühe kooli tapmine, et teine saaks söönuks, kannibalism. Väärtuspõhiselt ülekantuna tähendab see inimsöömist toiduvaeses olukorras.

Isamaa edasine Leie kooli puudutav tegevus on juba arusaamatu. Liitumisläbirääkimistel antud lubaduste kiirel murdmisel ning Leie kooli sulgemisotsuse läbisurumisel volikogus ei ole tervemõistuslikku põhjendust. Veelgi vähem tervemõistuslik oli seejuures peamine sulgemise argument – väidetavalt viletsa hariduse kvaliteedi parandamine. Leie kooli õpitulemused olid ja on maakonnas keskmised. Keskhariduseni jõudnud lõpetajate osakaalus on kool lausa pingerea esinumber. Võib küsida, miks lapsevanemad nii heasse kooli oma lapsi ei too. Vastus peitub valla võimukandjate käitumises.

Loomulikult lasti räpakalt, aga selle eest enesekindlalt tehtud otsus kohtus ribadeks. Kohtunik osutas ka vallavõimude põhjenduseks esitatud argumentidega manipuleerimisele. Tavakeeles tähendab see tüssamist. Lisaks tuli välja, et kooli väiksusele mängimine ei ole alla 300 õpilase puhul kohane, ei majanduslikus ega sisulises mõttes. Viljandi valla pidada ongi väikekoolid, mida tuleks kohelda ühtedel alustel. See tähendab, et valla võimukandjad ei jaga ööd ega mütsi valdkonnas, milles nad kannavad vastutust. Ja otsustavad arvamuspõhiselt – nii, nagu tunne parajasti on.

EESPOOL järeldatut kinnitab järjekordne Leie kooli lõpetamise katse eelnõu. Selle peamised põhjenduspunktid on täpselt samasuguse mõttekvaliteediga, eriti osutustes riiklikule haridusstrateegiale ning koolide võrdlusstatistikale. See tähendab, et koolipidaja lisaks kõigele ka ei õpi. Uudsena on küll kasutusele võetud kogukonna otsustamisse kaasamise pikem ja põhjalikum läbimäng, kuid seda ainult «rahvaga rääkimise» kordade arvus. Sisuliselt on see aga valmisotsuse järkjärguline serveerimine, esimesel korral pealtnäha valikuid pakkudes, teisel korral juba inimesi fakti ette seades, justkui oleks tegu paratamatusega. See ei ole inimeste kaasamine, vaid heidutamine.

See on ka üks põhjus, miks Leie koolis on vähem lapsi, kui võiks: inimesi on pika aja jooksul järjekindlalt sealt eemale heidutatud. Lapsevanemad tahavad oma lastele turvalist keskkonda. Pidev sulgemissurve turvatunnet ei anna, võimu kõnetus on aga alati veenev. Seetõttu on nii mõnigi pere isegi vallast lahkunud. See on fakt, mida ilmestab hiljutine ERR-i arvamuslugu ühelt asjaosaliselt perelt («Laura Uibopuu: kogukonnakoolidest ja jalgadega hääletamisest», ERR, 24. märts). Mitu piirkonna peret on seetõttu hoidunud oma laste Leie kooli hingekirja panemisest, mitut on vallavalitsuses konkreetselt survestatud valima teist haridusasutust. Seega pole tegu mingi paratamatuse, vaid kindlat tulemust andva tegevusmustriga, mis ei vääri mitte aimekirjelduse, vaid uuriva ajakirjanduse kajastust. Selle juures «raske südamega raskete otsuste» jutu tegemine on silmakirjalik ning eriliselt küüniline.

LEIE KOOLI juhtum on muidugi äärmuslik, aga sellel on oma mõju ka laiemalt. Pole midagi imestada, kui Vana-Võidu lapsevanemad, kes seisavad oma piirkonna lasteaia Viiratsi lasteaiaga liitmise vastu, on ärevuses ja umbusklikud. On ju haridusvõrgu harvendamise «edulugu» Põltsamaa koolide ja lasteaedade liitmise kujul inimestel silme ees. Ka Leie kooli hiljutised ärakaotamise katsed on vormistatud just liitmise meetodit kasutades. Samal põhjusel on pikemas ärritus- või loobumis­seisundis Põhja-Sakala valla lapsevanemad. Sealse volikogu kaoseline meeleseisund ning Viljandi linna koolide lasteuputus ei ole ju lambist tekkinud.

Just seadustele tuginev jokk-skeemide suvaline kasutamine on see, mis loob kodanikes tunde, et omavalitsemise asemel on meil omavolitsemine, nagu osutas Pärnu Postimehes tabavalt Tallinna tehnikaülikooli emeriitprofessor Sulev Mäeltsemees. Psühholoogiliselt tekitab see inimestes süveneva usaldamatuse ning tunde, et tegelikult polegi kohapeal riiki. Sealt edasi võib kergesti areneda järgmine tunne: võib olla on kogu riik fiktiivne asi? Tuleb tuttav ette? Nagu kogemus näitab, leidub neid, kes seda usku süvendavad ja ära kasutavad. Kui on ilmselgelt ette näha, mis tulle konkreetse iseloomuga otsuste ja tegudega õli juurde valatakse, on nende järjekindel surumine mitte ainult ebapädev, vaid ka arulage.

Inimestes vääriti kasvanud usku riigi aluste kaheldavuse suhtes on ühiskonna jaoks väga kallis kasida. Seda nii aja- ja energiakulu kui ka raha mõttes. Sellisel kujul ja kvaliteedis pole kohalikke omavalitsusi pehmelt öeldes vaja, ei riigi ega inimeste tasandil. Pigem varem kui hiljem tuleb äratundmine, et meil on veel liiga palju liiga kehvakese planeerimis- ja valitsemispädevusega valdu ning haldusreformi teine samm tuleks ikkagi ära teha. Raskel südamel.