Tervishoid poleks justkui enam oluline, kuigi tervis on eelduseks kõigele muule. Covid-19 kriisis märkas ühiskond lõpuks tervishoiutöötajaid ja meid väärtustati rohkem kui kunagi varem. Kui karjuv kriis vaibus, siis vaibus ka huvi.

Piisava tähelepanuta

Statistikaameti andmetel on Eestis meeste ja naiste oodatav eluiga lühenenud. Sama trend on ka tervena elatud aastates. Jääme maha nii Euroopa keskmistes näitajates 7-8 aastaga, rääkimata eeskujumaa Rootsi reaalsusest, kus elatakse vähemalt 14 aastat kauem tervena.

Eestis jääb maksumaksjaid ehk tööealist elanikkonda järjest vähemaks, ülalpeetavate arv suureneb ja ka tööealised on järjest haigemad. Reaalselt tähendab see vähem majanduskasvu tootjaid ning järjest rohkem inimesi, kes elavad koos haiguste ja probleemidega ning vajavad nii tervishoiu- kui ka tulevikus sotsiaalsüsteemi abi. Terve ja haritud inimene on majanduskasvu alustala.

Tervist mõjutavad palju tegurid, muuhulgas haridus. Terviseharituse suurendamiseks vajame rohkem koostööd haridussüsteemi ja tervishoiusüsteemi vahel, kuid lisaks sõltub meie kõigi tervis ka tervishoiusüsteemi tervisest ning prioriteetidest. Üha rohkem on meil haiguseid, mis ravimi ja elustiili muutuste toel võimaldavad meil elada pikki aastaid tajutavalt tervena. Tervena elatud eluea tõstmiseks on vaja tervishoius haiguste ravimise kõrval prioriseerida tervise hoidmist, ennetus- ja edendustegevust.

Probleeme on alati rohkem kui ressursse nende lahendamiseks. Enamasti keskendutakse sellele, mis üht või teist moodi „karjub“. Tervishoius on see tähendanud haiguste ravimisele keskendumist. Tervise hoidmine on aga jäänud piisava tähelepanuta. Kui jääme ainult tulekahjude kustutamise teele, ei saagi tervishoid ja koos sellega tervelt elatud aastad kunagi paraneda.

Mis meid takistab?

Tervishoid on olnud pikki aastaid alarahastatud. Alarahastatus on viinud töökoormuse suurenemisele, töötajate vastupidamise ja motivatsiooni vähenemisele. 2021. aastal tuli Euroopast info tervishoiutöötajate töölt lahkumisest. Sooviti puhata ja taastuda. Käesoleval kevadel muutus Euroopa taas rahutuks, sest tervishoiusüsteemist lahkusid pensionärid, kes siiani täitsid kasvõi osakoormusega töökohti ja aitasid sellega oluliselt teiste tervishoiutöötajate töökoormust vähendada. Siinkohal ei tasu võimalike lahkujate arvu alahinnata: Eesti õdedest on pea 10% pensionärid.

Me siiralt lootsime, et lahkumistrendid lähevad Eestist mööda. Kahjuks on need siiski kohal. Õdede puuduse taustal meilgi lahkuvad töölt pensionärid ning noored kolleegid eelistavad haiglate asemel muid töökohti, kus öötööd pole ning töökoormus on mõistlikum. Lisaks on hoogustunud tervishoiusektorist lahkumine teise valdkonda.

Samal ajal käärib Põhjanaabrite tervishoius, kust õed samuti lahkumas on. Ajalugu on näidanud, et kui neil on puudu, kutsuvad nad appi meie õed. Meil on praegu võimalus ära hoida järgmine Soome lahkumiste laine.

Ootame, et valitsus leiab võimalusi investeerida tervishoiusüsteemi selliselt, et töötajate motivatsioon ei lahtu ning ühiselt leiame lahenduse tervena elatud eluaastate tõstmiseks – suunates sama palju hoolt ja pingutust terveks jäämisele, kui täna pingutame tulekahju kustutamise nimel.