Tervishoiu puhul on meil tegemist valdkonnaga, kus kõik justkui teavad, et niimoodi enam edasi minna ei saa, aga muuta ei julge, ei taha või ei oska. Seda kinnitab ka äsjane riigikontrolli raport. Riigikontroll on tervishoidu ka varem auditeerinud: 2011. a perearste ning 2018. a erakorralist meditsiini. Mõlema auditi tulemused kattuvad sisuliselt tänavuse auditi tulemustega: perearstid vananevad, esmatasandi perearstisüsteem oma rolli välja ei kanna ja erakorralise meditsiini osakonnad on ülekoormatud. Aastail 2011 ja 2018 lubati muutusi, nagu ka aastal 2022. Arusaadav, sest valimised on tulemas. Aga miks siis 11 aasta jooksul midagi paremuse suunas pole läinud?

Oleme aastaid küsinud: kes juhib Eesti tervishoiu tervikpilti? Ja vastust lihtsalt ei ole. Haiglavõrgu arengukavaks vajalikud analüüsid telliti ja pandi sotsiaalministeeriumi eestvedamisel kokku käesoleva aasta kevadeks, kuid isegi protsessis osalejatele pole üheselt selge, mis saab edasi. Teadaolevalt on praegu töös nii esmatasandi arengukava kui ka kiirabi ümberkorraldamise vajaduste analüüs. Kuidas kõikidest valminud ja valmivatest dokumentidest tervikpilt tekib ja kes siis ikkagi otsustab, kuidas edasi, on siiani vastuseta.
Praegu oleme olukorras, kus tervikpilt puudub ja tänasest seaduseruumist ning rahastamisalustest lähtudes ongi loomulik, et igaüks tõmbab tekki pigem enda poole. Kui tervishoiuasutuste rahastamine sõltub sellest, kui palju «tükke» asutuselt ostetakse, siis pole lootustki, et keegi vabatahtlikult oma «tükkidest» loobuks. Süsteemi selline ülesehitus on oma aja lihtsalt ära elanud.

Raha on alati vähe, kuid ainult rahast süsteemi püsimiseks ja arenguks ei piisa. Vajame ümberkorraldusi rahastamise alustes ja sisus. Selleks, et haiglad ei oleks üle koormatud, peab toimima tugev esmatasand. Esmatasandi ülesannetega hakkama saamiseks peab olema selge, kuidas tervisekeskused, sotsiaalsüsteem, kiirabi ja EMO koos toimetavad. Abivajaja peab sõltumata oma murest olema hoitud ja ta peab teadma, kus on tema esimene abistaja.

Riigikontrolli raport viitab kahele väga olulisele aspektile: meil on Euroopa Liidu suurim katmata ravivajadus ning jätkuvalt lahendatakse EMOdes süsteemi kitsaskohti, mida kinnitasid juba eelnevad auditid.

Eesti tervishoiusüsteem on selgelt üles ehitatud arstidele ja on kaldu haiglate ambulatoorsete vastuvõttude ehk eriarstide poole. Põhjamaades on näiteid, kus tervisekeskuses töötavad peamiselt õed ja eriõed, kes lisaks teistele spetsialistidele palkavad keskusesse tööle ka arsti. Eestis on iga teenuse käivitamise aluseks arsti olemasolu. Kuid kas oleme selleks piisavalt rikkad?

Meil puudub juriidiline alus, et näiteks eriõde saaks ise toimetada, kuigi teema on tõstatatud juba aastaid tagasi. Tõsi, meil on ka suur puudus õdedest ja eriõdedest, kuid ka siin oleks abi lähem, kui arvata võiks. Euroopas on näiteks normiks, et tervishoiusüsteemis ei tegele inimesega üksi eriväljaõppeta isik. Eestis pole sellist reeglit tervishoius kehtestatud ja nii on piisava väljaõppeta inimene, näiteks kutseta hooldustöötaja, taas lisakoormus õele, kes peab ta välja õpetama. Kutsega hooldustöötaja teadmised ja oskused on samas praegu ka Eestis nii heal tasemel, et neile võiks anda õigusi ja vastutust juurde.

Arst teeb Eesti süsteemis sageli tööd, mida peaksid tegema logistikud. Nii arsti, õe, eriõe kui ka kutsega hooldustöötaja tööpõhimõtteid, õigusi ja vastutust ümber korraldades saame neile osaliseltki anda tagasi töörõõmu ja parandada patsientidele abi kättesaadavust. Laskem pika ja keerulise väljaõppega spetsialistidel teha sisulist tööd. Seadused ja rahastus peavad seda toetama.

Küsimus on ainult: kes, millal ja kuidas julgeb päriselt teha süsteemis seadusandlikud muudatused? Võtame korraga ette kõik tervishoidu toetavad seadused ja määrused, ajakohastame põhimõtted, millele meie tervishoiusüsteem toetub, ning teeme korraga mitu sammu, et süsteem saaks päriselt toetada nii abiandjat kui ka abivajajat. Lähiaastatel on ees rasked ajad: kiiresti langeb arstide arv ja puudus on teistestki tervishoiutöötajatest. Nendele, kes jäävad, langeb suurem koormus, mis suunab neidki lahkuma. Tervishoiu toimimiseks on vaja pikka plaani.