Riigikogu valimiste Eesti 200 esinumber Järva- ja Viljandimaal, Viljandi linnavolikogu liige Ando Kiviberg leiab, et Eestil on viimane aeg astuda arengus samm edasi ning võtta senisest tunduvalt rohkem kasutusele digilahendusi: usaldada tööd arvutitele ja läheneda inimestele personaalselt.

Esimese sammuna tuleks tema arvates riigieelarve laiali lammutada ja õhust tühjaks lasta ning siis see uuesti, mõistlikult kokku panna. See aitaks katta kulukaid valimislubadusi. Suurem eesmärk on aga muuta Eesti energiat eksportivaks maaks ning panustada praegusest märksa enam inimeste haridusse, et ükski töökätepaar raisku ei läheks.

Ando Kiviberg, alustaks ehk küsimusest, mis ajendas teid kandideerima ja veel erakonna esinumbrina?

Ma näen, et praegu on võimalus päriselt ise aidata ning midagi korda saata. Olen ühiskondlikult aktiivne inimene, nagu paljud teavad, ning olen nii omal nahal kogenud kui ka kuulnud räägitavat, mis vajab kordategemist. Olen loomult maailmaparandaja tüüp ja eks see olegi vahest kõige enam selle kandideerimisotsuse taga.

Ma ei olnud tegelikult valmis selleks, et olla esinumber, sest mul on praegu muudki põnevat ja vajalikku teha nii pärimusmuusika festivali korraldamisega kui ka Ida-Euroopa riikidele, endistele Nõukogude Liidu vabariikidele, abi ja nõustamise korraldamisega. Eriti seoses Ukrainas toimuvaga on see tähtis teema ja valdkond, millega tegelda, ning see muutub kindlasti veelgi tähtsamaks. Nii et tegevusepuuduse üle kurta ei saa. Aga Eesti 200 tellitud analüüsi kohaselt olin mina meie nimekirjas valijale kõige tuttavam.

Kuidas teie meeskonnal üldse omavaheline koostöö ja suhtlemine sujuvad? Ühtegi ametlikku esindajat teil siin kandis justkui polegi ning tundub, et kõik ajavad oma nurgas mingit oma asja.

Mingil määral on see muidugi paratamatu, et Viljandimaa inimesed ajavad oma asja ja Järvamaa inimesed enda oma – ikkagi erinevad piirkonnad. Arvan aga, et oleme praeguseks saanud meeskonna üsna hästi toimima ja üksteist toetama. Alguses oli tõepoolest meie tegevus veidi harali ning eks selle tagajärge või ka praegu linnatänavatel näha: üks meist reklaamis ennast väga suure hooga, teisi pole näha. Nii et see algusaegne peataolek annab ennast lausa visuaalselt tunda.

Esinumbrit polegi ehk vaja reklaamida, kui ka uuringud tuntust näitavad? Milleks raisata raha?

Tänavakampaaniate mõte pole tingimata kedagi ennast valima saada, vaid teavitada: «Mina kandideerin ka.»

Riigi toetus on väikestele erakondadele, kes riigikokku saanud pole, üsna nadi.

Noh, kuidas nüüd öeldagi. Meie erakonna seisukoht on selline, et riigi toetuse kasutamine valimiskampaania tegemiseks ei ole moraalselt õige. Selleks ei tohiks kulutada maksumaksja raha. Riigi tugi võiks olla mõeldud selleks, et aidata katta erakondade igapäevaseid tegevuskulusid – sisuliselt võiksid need aidata kontorit püsti hoida. Aga minna maksumaksjale tema enda raha eest kosja – see ei ole minu arvates õige. Seda tuleks ikka teha annetustest, liikmemaksudest ja muudest erakonna enda sissetulekutest.

Mis tööd te peale pärimusmuusika festivali korraldamise teete?

Kolm aastat töötasin Eesti riigi kaudu ka Norra välisministeeriumi heaks, nüüd aga moodustasime oma ühingu. Lühidalt öeldes idapartnerlus ning nõustamine oma kogemuste najalt – Eesti on ju idabloki maadest tõusnud kõige kõrgemale. Peamiselt Armeenias, Gruusias, Moldovas, Ukrainas. Palju kohapeal käimist, ka maapiirkondades ja väikestes linnades. Niimoodi on meil päris hea ülevaade, millised on nende tegelikud vajadused. Seejärel teeme selle ka suurtele rahvusvahelistele doonoritele selgeks, mis omakorda viib taotluste ja abiprogrammideni. Meie esitame nägemuse, nemad otsustavad. Üks projekt peakski märtsis pihta hakkama.

Ilmselt pole vaja eraldi seletada, miks tugev, arenenud ja läänemeelne idablokk praegu väga oluline on.

Ukraina sõja tõttu on idapartnerluspoliitika Euroopa Liidus uuesti fookusesse tõusnud. Vahepeal tekkis selline tunne, et ükski Euroopa poliitik ei taha idariikidega tegemist teha. Korruptsioon on seal tugev, mis seal salata. Aga tegelikult on nende aitamine, toetamine ja nõustamine kõige parem julgeolekupoliitika.

Need inimesed saavad paremini elada, kui nad õpivad selgeks õiged nõksud ja võtted. Näiteks selle, et korruptsioon ei ole okei ning kui sellest loobuda, võib jõuda samasugusele elatustasemele, nagu on Balti riigid näidanud, et on võimalik. Ma ei pea silmas ainult Eestit. Pean ka Lätit ja Leedut neile eeskujuks. Kui meie saime, saavad nemad ka. Aga seletada tuleb tõesti väga algelisi asju teinekord. Me võime öelda, et korruptsioon on paha, ja kõik on nõus, aga kui me küsime, miks see paha on, jäädakse vait. Ja siis tuleb hakata üheskoos arutama, et hea elu alus on hästi toimiv majandus, nii tekivad töökohad, töökoha kaudu tuleb sissetulek ning seejärel saab endale igasuguseid asju ja tegevusi lubada. Selleks aga, et majandus toimiks, peab valitsema turumajandus, võistlemine, mis viib heade tulemusteni. Kui keegi saab oma tulemused tänu altkäemaksu maksmisele, siis ta ei pea pingutama, turg ei toimi ning arengut, pingutust ja head tulemust ei ole.

Te olete Eesti 200 üldnimekirjas 13. kohal, seega pole sugugi võimatu, et te riigikokku ka saate. Kui tahate. Ma ei oska küll tulevikku ette näha ja reitingutesse suhtun skeptiliselt, aga 10–15 kohta saada pole ju välistatud.

Neli aastat tagasi oli teoreetiliselt võimalik seitse-kaheksa kohta, kuni me selle trammipeatuste kampaania tegime … See oli ikka võimas, jah. Jutumärkides.

Vähemalt tulite sellega jõuliselt pildile ja jäite meelde.

Ilmselgelt oli see paari-kolme väga kiiruga tehtud otsus, mis oli ajendatud soovist osutada sellele põletavale probleemile, et Eesti eestlaste ja venelaste vahel laiutab sügav kuristik. Tundus, et on väga hea ja õige aeg sellele tähelepanu osutada. No ütleme nii, et võib-olla oleks võinud seda mõnel muul viisil korraldada.

Kogemustest õpitakse. Samas väga paljud võtsid seda musta huumoriga.

Nojah, huumor huumoriks, aga tegelikult on probleem ju olemas ja, nagu elu näitab, siis ka osa meie julgeolekuriskist. Kui meil on teisekeelne ja -meelne kogukond, kes saab teistsugust haridust, sageli ka teisemeelset haridust, siis see pole isegi mitte miiniväli, vaid juba tiksuv pomm.

Aga kui teie töö nüansse arvesse võtta, siis kas te tahaksite üldse riigikokku minna? Kas see, mida te praegu teete, ei ole olulisem?

Tahaksin ja läheksin ka. Sellisel juhul paneksin oma praeguse tegevuse lihtsalt pausile. Teeksin seda sellises väikeses mahus: toetaksin kolleege, kes sellega jätkavad, annaksin nõu ja vahendaksin kontakte, mida mul on tublisti kogunenud. Nagu alguseski öeldud, ma tõesti tunnen, et on käes see ajaaken, kus on võimalik päriselt aidata ja päriselt kaasa lüüa, korrastada neid asju, mis meil Eesti arengus on viltu läinud.

Ma ei ole kunagi rahuldunud, õigemini leppinud, keskpärasusega. Meie elu on enesekindlalt üha sügavamale sohu marssimine, samal ajal ise arvame, et väga kihvt on kõik. Siis tungib vesi juba sõõrmetest sisse, aga ikka arvame, et väga tore on ja nii peabki olema. Ma olen seda tüüpi inimene, kes aimab ja tajub riske varem ning hakkab nende vältimise nimel juba ennetavalt rabelema. Kõrvalt vaataja tahaks ehk öelda: «Mis sa tõmbled!», aga kui hammustada mingid teemad varem läbi kui laiem üldsus, siis tahaks asuda kähku tegutsema, et asjad korda saaksid.

Minu küsimuses peitub teatud skepsis meie parlamendi suhtes. Riigikogul on väga halb maine, mida näitavad ka ­uuringud. Kas seda on üldse võimalik parandada?

Riigikogu maine võiks kindlasti olla parem, selles pole vähimatki kahtlust. Samas on ilmselge, et asjade muutmine ja ümberkorralduste tegemine saavad alguse samuti riigikogust, teist valikut meil Eestis ei ole. Riigikogu on nende inimeste nägu, kes sinna liikmeid valivad. Kui tekivad pingeolukorrad, ja neid tekib riigikogus palju, võivad puhkeda ikka päris inetud tülid ning seda on tõesti halb pealt vaadata.

Kas uus koosseis suudab asju ajada soliidselt, väärikalt, riigimehelikult? Mine tea. Aga me peame vähemalt proovima, umbes nagu Randle McMurphy filmis «Lendas üle käopesa». Kaotas küll, aga sai öelda: «Mehed, kurat, mina olen vähemalt proovinud.»

Riigikogu maine peegeldab ka inimeste üleüldist suhtumist poliitikasse. Meie vali­mis­aktiivsus on ju väike.

Ma olen nõus, et see võiks olla suurem, aga eks tõde selgu jälle võrdlustes. Kui me võrdleme Eesti näitajaid meie läänepoolsete naabrite, nõndanimetatud vanade demokraatiate omadega, pole neil häda midagi.

Nendel on ehk olnud lihtsalt kauem aega poliitikast väsida ja selles pettuda.

Kuulun nende inimeste hulka, kes on kindlal seisukohal, et vabadused ja vastutused peavad olema tasakaalus. Õigused ja kohustused samamoodi. Kui sul on palju õigusi, peab olema vastukaaluks piisav hulk kohustusi. Riigiasjade üle otsustamine ei tohiks olla pelgalt vabadus, see peaks olema kohustus.

Eesti 200 näeb oma valijatena, ma arvan, pigem noori ja noorepoolseid inimesi. Kuidas meelitada noori valima?

Üldjoontes on see tõesti nii, ka Eesti 200 liikmetest on suur osa nooremapoolsed. Aga kuidas motiveerida noori valima minema? Erakordselt raske ülesanne. Tuleb kuidagi nendeni jõuda, tuleb neid innustada, inspireerida. Näidata selgesti, mis sellest sõltub, et nad mõistaksid selle sammu vajalikkust. See on väga raske ülesanne, aga arvan, et võimalik.

Teie seisukoha järgi võiks riik ju inimesega lausa taskus kaasas käia – pean silmas digi-Eestit ja nutifonivalimisi.

Eesti väiksus on teatud mõttes privileeg, sest annab võimaluse teha asju nii nutikalt, et iga kodanik on väärtustatud ning iga kodanik ja ettevõte saab riigi käest seda, mida just talle on vaja. Meie idee Eesti 200-s on tõesti, et kõike seda, mida masin teha saab, peaks masin ka tegema.

Teiseks on oluline, et me ei koormaks oma kodanikke ja ettevõtteid ülemäärase bürokraatia ja lõputu andmete esitamisega. Kui sa oled andmed ühe korra esitanud, peaks sellest piisama. Praegu tuleb vastata ühes institutsioonis ühele ametnikule, teises teisele, neidsamu andmeid korjatakse mitu korda ja seda pole vaja. Meil on erinevad andmebaasid üles ehitatud, aga nende vahele on ehitatud müürid. Politsei tohib sinu kohta teada ühte asja, sotsiaalkindlustusamet teist. Aga see on ju üks ja see­sama andmete võrgustik!

See probleem on lahendatav. Meie tiimis on tegijaid, kes on osalenud e-Eesti ülesehitamisel ning kes ekspordivad oma teadmisi ja meie digiteenuste eeskujul loodud süsteeme teistesse riikidesse. Mul on kalduvus oma valdkonna professionaale usaldada.

Asjaajamise lihtsustamine ja riigi digitaliseerimine on kindlasti suur ja oluline osa meie platvormist. Et näiteks puudega inimene ei peaks käima iga aasta või paari tagant tõestamas, et tema jalg pole vahepeal tagasi kasvanud. Vabandan, see oli praegu hästi jõhker näide, aga olen ka praegu valimiskampaaniat tehes vestelnud puuetega inimeste esindajatega, kes räägivad, kui alandav ja aega raiskav see protsess on.

See ei ole muidugi teab mis originaalne lähenemine, et kasutame arvuteid rohkem, teeme digilahendused loogilisemaks ... Miks seda varem tehtud ei ole? Miks meie digitiiger ära suri?

Rõhutan, et ma ei ole selle valdkonna ekspert, aga niipalju kui ma olen aru saanud, siis üks aspekt on isikuandmete kaitse temaatika. Kas üks riigiinstitutsioon usaldab teist riigiinstitutsiooni? Sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnas on palju delikaatseid isikuandmeid, aga need probleemid on lahendatavad ühe süsteemi sees, selleks ei pea olema müürid vahele ehitatud, ei pea ülal pidama mitut andmebaasi eri ametnike ja andmekorjetega.

Teie nišiks tundub siis olevat digilahendustega demokraatia.

Nii kitsalt seda muidugi ei maksa võtta. Meie soov on, et saavutaksime Eestis olulise arenguhüppe. Näeme, et kipume paigal tammuma ja saaksime palju paremini. Meie võimed lubavad seda, aga Eesti ühiskonnas puudub teatud otsustusjulgus.

Miks see nii on? Noh, inimlikult on see mõistetav, sest kahjuks on nii, et vanade erakondade esindajatel, kes seni on valitavatel kohtadel olnud, on esimene mure, kuidas saada tagasi valitud. Kõiges on näha alalhoidlikkust ja riskivõtmise vältimist. Aga riske võtmata pole võimalik areneda ja edasi liikuda ega uusi lahendusi leida.

Kuidas te kavatsete vältida seda, et teist endist ei saa erakonda, mis pärast paari valimistsüklit muut…

Seda välistada ei saa kunagi. Ma saan aru küll, kuhu sihite! Küsimus jõudnuks sinna, et me võime muutuda samasuguseks etableerunud kambaks, kes muretseb ainult selle pärast, kuidas valijaid säilitada.

Kenadeks ümarateks, riigipiru­kast täissöönuteks.

Siin on muidugi üks lihtne vastus: need inimesed, kellega mina erakonnas koostööd teen ning kes praegu kandideerivad ja ka esinumbrid on, nemad on oma valdkondade tipptegijad. Kui nad osutuvad valituks, siis nad ei karda sellega riskida, et äkki ei valita tagasi. Oma töö juurde tagasipöördumine ei ole mingi kunst ning paljudel juhtudel tähendab see isegi paremat majanduslikku toimetulekut elus, kui riigikogu liikme palk võimaldab.

Ühed teie põhiseisukohad erakonnas on, et raha ei tule seina seest ja maksu ei tohiks tõsta, pigem tuleks seda langetada. Püsikulude katmiseks ei tohi laenata.

Püsikulude katmiseks ei tohi kindlasti laenata, laenu võib võtta sellisteks tegevusteks, mida saab investeeringuks kutsuda. Kui me laename millekski, siis kas see vähendab hiljem kulusid? Aitab suurendada tulusid? Ehk ideaalses maailmas isegi mõlemat korraga? Sellisteks tegevusteks tasub laenata. Aga lihtsalt arvete maksmiseks tõesti mitte.

Kas nüüd tuleb küsimus, kust me valimislubaduste täitmiseks raha võtame, kui laenu ei taha võtta, makse ei taha tõsta, aga tahame erinevatesse teenustesse rohkem panustada?

Just nii.

Võtan selle peale uuesti üles riigireformi teema. See on üks põhilisi vajadusi meie erakonna hinnangul. Tarvis on teha nulleelarve­ ehk siis võtta riigieelarve niimoodi lahti, et vaatame üle iga rea ja tõepoolest iga rea. Kui põhjendatud see on. Millisel määral. Meie finantsasjatundjad ütlevad, et niimoodi peaks olema võimalik leida 700–800 miljonit eurot. Just sellisel määral on riigieelarves praegu õhku sees ning selle saaks suunata märksa olulisematesse kohtadesse kui need, kuhu see praegu läheb. Sinna juurde veel lähenemine, et kui tööd saab teha masin, siis tehkugi seda masin ja mitte inimene. Meie hinnangul vabaneb nii riigisektorist arvestatav hulk tööjõudu ja vabaneb veelgi lisaraha ning meie praeguse riigieelarve juures pole see sugugi väike summa.

Ma olen päris kindel, et see on tehtav. Igaks juhuks tuletan meelde, et masu ajal ja pärast masu tegi Ansipi valitsus väga korraliku revisjoni riigieelarves – ehk mäletate, et oli selline termin nagu «krokodillide komisjon» – ning tol ajal õnnestus ikka päris korralikult vahendeid vabastada. Kui mina olin Viljandis linnapea, tegime siin sama asja: tõmbasime oma tööjõukuludelt ja halduskuludelt kümme protsenti kokku. See oli päris suur raha.

Ehk siis asi algab tahtest. Peab muidugi möönma, et selline tegevus tekitab pingeid ning hääli ei pruugi see juurde tuua. Sellepärast on alalhoidlikumad poliitikud seda kõike vältinud, aga meil seda hirmu ei ole.

Nii mõnedki teie lubadused on siiski väga kulukad. Haridusse 250 lisamiljonit, tõstame, arendame, toetame ... Kõigele ei osanudki hinnasilti külge panna. Näiteks plaan elektriliinid maa alla viia ja sellega 60 000 hektarit metsa jaoks vabastada.

Peame nüüd ajalukku kaevuma ja mina mäletan väga hästi seda masuaega 2008–2010. Kui mäletate, siis oli selline väljend nagu eelarvepositsiooni parandamine. See tähendas, et kulusid tuli kärpida ja tulusid juurde leida. Ja leitigi tulusid juurde! Kuidas? Enne masu oli meil käibemaks 18 protsenti, mäletate? Tõsteti 20 peale. Kultuuriürituste käibemaks, piletite käibemaks oli viis protsenti, tõsteti samuti 20 peale.

Riigile kuuluvatest äriühingutest hakati võimsalt dividende välja võtma, see oli siis nii-öelda masuaegne riigieelarve lisakatteallikas. Masu sai juba ammu läbi, aga see pull kestab siiamaani ja selle tagajärjel, sõbrad, selle tagajärjel, et võetakse riigiettevõtetest kasumeid välja. Hoolimata sellest, et Eesti Energia panustab aastas maksude kujul riigieelarvesse peaaegu miljardiga, võtab riik ikka veel kasumit eraldi välja. Mis sest, et masu on ammu läbi. Loomulikult ei jätku niimoodi raha, et investeerida näiteks pingeliinide maa alla viimiseks või muuks tarvilikuks, mis pikas perspektiivis aitaks raha säästa. Meie näeme, et on aeg, et masu lõpeks.

Veel üks näide: terav energiakriis ja sellest tingitud inflatsioon, mis muutus kiiresti kahekohaliseks arvuks. Kodanikule tähendas see hindade kallinemist, kõik olid šokis ja paanikas. Autokütusest ma ei räägigi, kodukulud tõusid, elektri hind samuti. Ega ilmaasjata hakanud valitsus suures ähmis tegema universaalteenuse süsteemi. Aga et riik maksustab käivet ja korjab aktsiisimaksu, siis mida kallimaks kaup läheb, seda rohkem raha eelarvesse laekub. Nii mõnigi koalitsioonipoliitik valas ikka korralikke krokodillipisaraid.

Riigieelarve laekus jõhkralt üle ning olles ise ka Viljandi volikogu liige opositsioonis, näen, et kohalikel omavalitsustel sellist õnne inflatsiooniga mitte kunagi ei ole. Nende sissetulek laekub suuresti üksikisiku tulumaksust, aga sellistes oludes hakkavad ettevõtted töötajate arvu koomale tõmbama. Meil on nüüd olukord, et riik supleb rahas ja kohalikud omavalitsused tõmbavad püksirihma koomale. See on jälle oluline moment, miks on vaja, et kohalikel inimestel oleks riigi­valitsemise juures võimalik sellistel hetkel sõna sekka öelda ning et ettevõtetel oleks mingisugune maksulagi.

Ei näinud kuskil seda õhinat tulla appi just ettevõtjatele, et inimesi ei peaks koondama. Nii et minule mõjus selline abi teesklemine natuke silmakirjalikult. See on minu kui kodaniku seisukoht, rõhutan, mitte tingimata Eesti 200 oma.

Kui inflatsioon juba jutuks tuli, siis mida sellega teha? Inflatsiooni kontrolli alla saamine on alati olnud valus protsess, kus on vaja teha väga ebapopulaarseid otsuseid.

Siin ongi demokraatliku riigikorra paradoks. Poliitikud, kes tahavad tagasi valitud saada, hoiduvad rasketest ja keerulistest otsustest. Eriti enne valimisi. Seejärel proovivad nad lõket kustutada nii, et valavad bensiini peale. Suured keskpangad pandi viimase, COVID-i-aegse majanduskriisiga raha kõvasti juurde trükkima, mis oli praeguse inflatsiooni üks kõige kõvemaid kütuseid. Kui muudkui katteta raha turule juurde valada, hakkavad kaubad ühel hetkel kallinema.

Kas üks väike Eesti üldse saab midagi teha või kõlgume suurte hoovuste käes nagu paadike?

Kahjuks on tõesti olukord, et meil on raske midagi teha. Europarlamendis on tarvis, et koputataks suuremate riikide otsustajate südametunnistusele ja öeldaks, et «Lõpetame ära, laseme vabal turumajandusel rahulikult toimida». Ma olen suur turumajandusse uskuda, sest seesama võistlusmoment, millest ma ka korruptsiooni puhul ennist rääkisin, töötab igas valdkonnas. Kui ei ole võistlust, ei ole pingutust. Kui ei ole pingutust, ei ole arengut.

Euroopa Liidus on ühtset rahandussüsteemi luues muidugi kokku saanud väga erinevad kultuurid, ka rahanduskultuurid. Kui tuua näiteks Lõuna-Euroopa riike, siis seal peetakse täiesti normaalseks, et oma riigi valuuta devalveerimisega saab laenukoormust kahandada. See on olnud majandusmudeli normaalne osa. Siin põhja pool oleme meie aga kogu aeg olnud seisukohal, et kulutame ainult nii palju, kui teenime. Investeeringuteks laenu võtmine on muidugi vajalik, aga püsikulude katmiseks kindlasti mitte, seda tuleb vältida.

Teie programmis on oluline koht majanduse kasvama panekul nagu teistelgi erakondadel. Aga kuidas seda ometi kasvama panna ja mida meil kasvatada on?

Siin tuleb nüüd tsiteerida Priit Alamäed, kes on mu hea sõber ja osales ka meie majandusprogrammi koostamisel. Tema ettevõte tegeleb IT-lahenduste ekspordiga ning tema kõneleb sellest, et on tarvis tõsta meie ambitsioonide taset. Kui olla julge, on võimalik ka maailma majanduses osaleda. Eesti turg on väike ja üks meie majandusprogrammi peapostulaat on, et Eesti peab saama peakorterite maaks. Nii et me pole ainult alltöövõtjad ega teistele töö tegijad, vaid ise peremehed. Me peame ise andma tööd, peame soodustama ettevõtteid, kellel on ambitsioon laieneda maailmaturule ning kes kasutavad oma ettevõtte arendamisel teadussaavutusi ja innovatsiooni.

Seda olukorda saab meie majanduses luua taas maksusoodustuste kaudu. Minu arvates on Cleveroni kujul kohe oma kodust suurepärane näide võtta. Ma imetlen väga Arno Kütti ning mitte ainult tema säravate ja julgete ideede pärast, vaid ka sellepärast, et ta on tõeline patrioot. Tal oleks märksa odavam oma tootmine püsti panna kuskil Tallinna külje all mõnes tööstuspargis – tootmiskulud väheneksid kindlasti oluliselt ning ta ei peaks kõikjalt maailmast väikelinna oma eriala tippspetsialiste kokku vedama. Uskuge, rahvusvahelise lennujaama vahetus läheduses on märksa hõlpsam äri ajada. Aga ta veendunult ajab oma asja just siin, peakorter asub Viljandis ning see on maailma mastaabiga ettevõte. Riik saab siinkohal toeks olla, et Arno Küti suguste inimeste ideed saaksid ellu viidud ning et nende riskid oleksid võimalikult maandatud.

Kindlasti näeme ka kiiret rohe­energiale üleminekut ja julgust sellesse investeerida ühe majanduse kosutamise vahendina. Näiteks tasub hoogsamalt vaadata meretuuleparkide poole, aga oleme kindlasti ka tuumajaama rajamise poolt. Energia eksport võiks olla Eesti eesmärk, mille poole püüelda – meil on loodusolud, mida mõnelgi pool ei ole, sest meil on väga palju madalat rannikumerd.

Kui kõrvale jätta hinnasilt, siis mulle tundub, et paljud teie lubadused nõuavad suurt inimressurssi. «Igasse kooli koolipsühholoog!» on ainult üks näide paljudest. Kust me võtame kõik need inimesed? Eestis on tööjõukriis!

Need ei ole niisama toredad asjad, mida suusoojaks lubada, vaid näeme, et praegu on need meie valupunktid, mis vajavad kiiret lahendamist. Konkreetselt vaimse tervise temaatika on selline, et pole vist inimest, kes sellega vähemalt viimasel ajal poleks kokku puutunud ning kes ei saaks aru, kui halvasti asjad on. Nii et sinna lihtsalt on tarvis inimesi juurde leida.

Aga inimesepuudust meil ju tegelikult ei ole, pigem näeme, et meil on palju inimesi, kelle haridustee on jäänud poolikuks ning kes võiksid teha oluliselt teistsuguseid asju, kui praegu teevad või teha tahaksid. Kõige parem majanduspoliitika on ikka tugev hariduspoliitika. Esimene samm on üles leida need inimesed, kellel on koolitee pooleli jäänud, ja nad tagasi ree peale aidata, luua süsteem nende motiveerimiseks ja nende täiendkoolitamiseks. Mikrokraadide süsteem on juba tööle pandud, aga seda tuleks soodustada.

Saame teha asju nutikamalt ja paremini, inimressurssi säästvamalt ning siin tuleb jälle mängu see põhimõte, et mida saab teha masin, tehku masin. Siis pole ka näiteks riigiaparaadi juurde nii paljusid inimesi-ametnikke vaja.

Tugev hariduspoliitika on ka tugev tervisepoliitika, sest haritud inimene näeb asju laiema pilguga, ei tee endale liiga näiteks tervist kahjustava sodi sissevalamise või enese sajakiloseks söömisega. Meid on vähe ja igaüks on arvel, me ei tohi mitte ühtegi inimest kaotada ega kaotsi lasta. Saan aru, et see kõlab väga loosunglikult, aga see on meie reaalsus.

Kui palju võiks Eestisse tulla välistööjõudu? Üks asi on haridus ja karjääriredelil tõusmine, aga – palun nüüd ise oma otsekohesuse pärast vabandust –, meil on ka lehmad, kes vajavad lüpsmist.

Eks ka nii-öelda lihttöid anna optimeerida, sest lihttööd pole tänapäeval enam kuigi lihtsad. See pole nii, et lähevad Ando ja Triin lihtsalt lauta sisse ja teatavad: «Andke lehmad siia, me toimetame nad ära.» Ka põllumajandusettevõtetest on saanud või võiksid saada kõrgtehnoloogilised ettevõtted. Nii et haridust, oskusi ja teadmisi on vaja igas eluvaldkonnas.

Välistööjõudu oleks vaja sisse lasta nii palju, kui meie ettevõtlus vajab. Siinpuhul kõnelen peamiselt hooajaliste tööde tegemisest. Pikemas perspektiivis aga ainult nii palju, kui meie väike riik ja rahvas välja kannavad. Ma ei ole asjatundja, aga tundub, et oleme sellele piirile praegu üsna lähedal, sest sõja eest põgenenuid on palju. Kindlasti olen seda meelt, et põgenikke tuleb aidata ja nende aitamist jätkata, aga see peab meile jõukohane olema ning kui näeme, et ise ei saa hakkama, tuleb teistelt riikidelt abi paluda.

Kolm nopet valimisprogrammist 

Toetame pensioniealiste vabatahtlikku tööturule jäämist maksusoodustuste kaudu. See tähendab, et tööjõus osalevate inimeste arv ei lange nii kiiresti, aidates leevendada tööjõupuudust. Lisaks on sellel märkimisväärne positiivne mõju riigi eelarvele. Eesti kultuuri vormirikkus ja tähendusruum peavad üle kanduma ka digikultuuri ning kasutama ära selle kõiki võimalusi. See peab väljenduma nii videomängudes kui olema elujõulisena kohal nii metaversumis kui kõigil platvormidel. Selleks tõstame oluliselt Eesti digikultuuri strateegia ambitsiooni ja loome digikultuuri arenduskeskuse, mis hakkab toetama kogu kultuurivaldkonda digipöörde läbiviimisel. Võtame vastu inimõigusi arvestavad abistatud ehk assisteeritud enesetappu võimaldavad sätted.