SÕBRAD, MEIE ISESEISVUST ähvardab suur oht. Ning ei, seekord ei räägi ma Ukraina sõjast, vaid see oht seisneb riigi võõrandumises oma kodanikest, iseäranis neist, kes elavad pealinnast kaugel. Selle võõrandumise põhjustab bürokraatia vohamine, riigivõimu kõrkus ja hoolimatu suhtumine põhiseaduses sätestatud Eesti Vabariigi loomise aluspõhimõtetesse. Meenutame ansambli Revals laulusõnu: «Jumal elab pealinnas nimelt ja sinna ei kosta me hääl.»

Nursipalu harjutusväljale ja Rail Balticule ette jäävate maade ülbevõitu võõrandamise lugu ning Saaremaa elektrikatkestustest põhjustatud kahjude hüvitamisest kõrvalevingerdamine on vaid mõned hiljutised näited. Niigi pinges ühiskonnas põhjustavad sellised lood pettumust ja kibestumust ning see on pikas plaanis meile kõigile äärmiselt ohtlik suundumus. Probleemide põhjus on otsustajate sassiläinud arusaamises meie ühise riigi loomise eesmärkidest ning sellel omakorda põhinevas vääras suhtumises oma kodanikesse. Seda tuleb otsustavalt muuta.

Esimene näide Saaremaalt. «Hulgal detsembritormis kannatanud Saaremaa inimestel tekkis ekslik ettekujutus, et Elektrilevi maksab neile päevade kaupa ilma elektrita olemise eest hüvitist ja korvab tekkinud kahjud. Tegelikult sai hüvitist vaid osa kannatanutest.» (Postimees, 10. jaanuar) Teine näide on Nursipalust. «On aru saada, et see on juba ära otsustatud. Meil, lihtrahval ei olegi siin midagi öelda. Saime teada, et homme on kirjad postkastis. /.../ See tekitab tunde, et oli aeg, kus kutsuti kõiki maale elama, aga nüüd tuleb maalt ära kolida ikkagi,» kommenteeris maaomanik Karin.» (ERR-i uudisteportaal, 21. november 2022) Nursipalu juhtumiga üsnagi sarnaseid probleeme kogevad ka Rail Balticu trassi ette jäävate kodude või kinnistute omanikud. Riigil on tarvis kodanike vara üldiste huvide nimel, kuid kodanikega läbi räägib tugevama positsioonilt ja hinda alla kaubeldes. Kodanikud oleksid justkui ise süüdi, et nende maa suure ja ülla eesmärgi elluviimisel risti jalus on.

KAS PANETE TÄHELE nende kolme infokillu ühendavat lüli? Minu hinnangul on see avaliku võimu kandjate suhtumismuster, mis kõlaks umbes nii: riik - see olen mina. «Olukord on meil nüüd vaat selline, kuid see on sinu probleem. Räägime läbi, jah, aga ma ei lase sul ennast kuidagi koorida. Ja kui ei meeldi, võid kohtusse minna, kuid siis ei saa sa sedagi, mida praegu pakun,» tundub see suhtumine ütlevat.

MA EI SOOVI OLLA ebaõiglane ning kinnitan siinkohal, et Nursipalu kaasuse puhul on kaitseministeerium vähemalt avalikult kättesaadava info põhjal jätnud mulje, et ta tõepoolest püüab kodudest ilmajääjatega siiralt õiglast kokkulepet saavutada. Ja see on kindlasti esiletõstmist ja allakriipsutamist väärt käitumine. Ometi läks ka selles loos midagi väga viltu, sest keegi otsustajatest, kel ei jätkunud kannatust ära oodata, kui kokkulepe on sõlmitud kõigi kodu- ja maaomanikega, asus tegutsema enne, kui kahe viimase partneriga oli kooskõlastus saavutatud. Niisiis - ikkagi oli ka siin vähemalt üks probleemi põhjus hoolimatu suhtumine oma riigi kodanikesse.

Mul on suur kahtlus, et mõne meie macho-poliitiku valjuhäälne ning «otseütlevalt» ülbe kõnemaneer paistab olevat keskpärastele ja muidu arglikuvõitu riigibürokraatidele andnud inspiratsiooni ja julgust käituda oma kodanike ning nende varaga tugevama õigusest lähtudes. Kas olete kuulnud riigiametnike seas ringlevat nalja, et maksumaksja raha on see raha, mis maksumaksjale pärast maksude maksmist kätte jääb? Paistab ainult, et mõned keskpärasemate vaimuannetega, ent selle võrra agaramad riigivõimu kandjad on hakanud arvama, et see ei olegi nali. Vähe sellest - nad leiavad, et see humoorikas põhimõte laieneb ka kodanike varale.
Saaremaa tormikahjude ohvrid ei ole kuidagi ise süüdi, et riigile kuuluv energiafirma aastakümneid ülekandeliinide parendamisse hädavajalikke investeeringuid teinud ei ole. Nursipalu harjutusväljale ja «sajandi raudteele» ettejäävate maatükkide omanikud ei ole ise süüdi selles, et riigil meie kõigi huvides just nende vara tarvis läheb. Kel janu, sel jalad, ütleb tark Eesti vanasõna. Kõnealustel juhtudel on janu ju selgelt riigil.

Eesti Vabariik on vastavalt meie armsale põhiseadusele rajatud õigusele ja õiglusele. Põhiseaduse 32. paragrahvi esimene lause kõlab nii: «Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest.»

Kriipsutan siinkohal alla, et õiglase ja kohese, head sõbrad! Ehk siis, kallid võimukandjad, kui riigil on kodaniku vara tarvis meie kõigi ühiste huvide nimel, siis tuleb selle vara võõrandamiseks pingutada kas või naba paigast, aga see, kellelt riik vara võtab, peab tundma, et hüvitis on olnud õiglane ja ta on selle hüvitise saanud kohe, kui temalt vara ära võetakse.

Kui keegi ametnikest või koguni kohtunikest leiab, et mõiste «õiglane» tähendab selles kontekstis avaliku võimu õigust meie kõigi ühise eelarverahaga säästlikult ümber käia ning leida viise, kuidas varast ilma jääjale võimalikult vähe hüvitist tasuda, siis ei ole nemad ilmselt kas põhiseaduse sätte mõttest aru saanud, või on see neil lugedes kahe silma vahele jäänud. Kui riigi kodanikud eespool kirjeldatud juhtumite või väga paljude muude samasuguste juhtude puhul tunnevad, et Eesti Vabariik nende põhiseaduslikke õigusi ei kaitse, siis järgneb pettumus. Aga pettumusele järgneb võõrandumine ja põlgus selle riigi vastu, kes neid pettis.

KOKKUVÕTTEKS PEAN nentima, et minu hinnangul kasvab risk, et Eesti riik on omadega kinni jooksmas. Bürokraatia ja sellega seotud «tulemusnäitajad» on saanud tähtsamaks inimlikkusest, väärikusest, kõlblusest ja isegi arengueesmärkidest, mille nimel selline bürokraatlik kord loodud on ning mida see justkui teenima peaks. Meie riigi valitsemises on toimunud vaikselt, peaaegu märkamatult nihe, mis on toonud meid olukorda, mille puhul reeglid ja asjaajamise kord ning mõõdikud on tähtsamad, kui ühiskonna ja kodaniku heaolu ja väärikus. Avaliku võimu kõrkuse tagajärjed võivad ühiskonna ja kogu riigi jaoks olla katastroofilised. Kui kodanik oma riigis pettub ja temast võõrandub, pole vaenlasel meie alistamiseks sõjariistu enam tarviski.
Kõrkus on raske patt, kallid kaasteelised.