Milline õnn on elada oma riigis, kus saab olla vabalt ja avalikult rahulolematu oma valitsusega, kus võib ise oma tegemisi ja toimetusi valida ning kus edasijõudmine sõltub peale õnne ja tervise iseenda nutikusest ning töökusest. Missugune eesõigus on olla kodanik riigis, kus arstiabi on kättesaadav ja taskukohane, kus politsei on ennekõike abimees, kus saab loota õiglasele kohtumõistmisele ja kus inimesi ei arreteerita selle eest, et nad arvavad teistmoodi kui võimulolijad.

Ma tean, et nii mõnegi lugeja arvates ei kehti see eelnev jutt ikka päriselt. Mõistan. Tõde selgub võrdluses. Taustsüsteemi arvestades. Küllap need inimesed, kes on maailmas rohkem ringi reisinud ning tähelepanelikult ümbritsevat jälginud ja võrrelnud, nõustuvad, et Eestis on nii mõnedki asjad sageli palju paremini kui meist isegi jõukamates riikides. Kõnelemata võrdlusest saatusekaaslastega kunagisest Nõukogude Liidust.

Ukraina rahvas on üks meie kunagisi saatusekaaslasi ja nemad peavad oma suurt vabadussõda just nüüd, ehkki üsna samamoodi, kui tegid seda meie esiisad üle saja aasta tagasi. Paraku on ka Eestis liiga tihti nii mõnegi mõjuka inimese suust olnud kuulda arvamusi, et ei saa olla kummagi poolt, vaid tuleb olla rahu poolt, et Ukrainat sõjaliselt abistades nõrgestame sõjaliselt hoopis iseendid, et sõjapõgenikud tulevad meile siia nakkushaigusi levitama ja palju muudki samas vaimus. Püütakse jätta muljet, nagu poleks ikkagi päriselt selge, kes selles loos süüdi on ja et meil oleks palju targem end asjast täiesti eemal hoida.

Kelle sõda see ikkagi on? Miks on vaja meil nii innukalt sellesse "kahe slaavi rahva kähmlusse" oma nina pista?

See sõda ei ole paraku pelgalt Venemaa ja Ukraina vaheline konflikt. Ukraina vabadussõja rinnetel otsustatakse kogu vaba maailma saatus ja lähituleviku arengud. Et mõista, miks Putin rünnata üritas, tuleb vaadata pisut tagasi lähiajalukku.

ON ILMNE, et kui Araabia kevade algustuhinas paistis, et demokraatliku maailmakorra lõplik triumf on saabunud, siis revolutsioonilaine paisudes ilmnes, et Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida rahvad ei ole vaba maailmakorra reeglite järgi valmis elama. Riigid paiskusid vägivalla ja sõdade kaosesse ning inimestele said osaks pöörased kannatused, mis põhjustasid edaspidi tohutute mõõtmetega rändekriisi, mis omakorda raputas üksjagu isegi meie väikest ühiskonda, lõunapoolsest Euroopast rääkimata.

Lääs näitas, et pole oma mugava elukorralduse juures võimeline mastaapseid pahandusi tõhusalt ohjama, millest Venemaa ja Hiina liidrid järeldasid, et demokraatlikud riigid on nõrgenemas ning vaba maailm muutumas jõuetuks. Nii Moskvat kui Pekingit on külma sõja lõpust alates häirinud USA domineeriv positsioon maailmas. Kreml on lugematu arv kordi Putini ja tema kaasosaliste suu läbi kuulutanud, et USA dikteeritav unipolaarne maailmakord peab muutuma ning et Venemaa soovib maailma tuua "jõudude tasakaalu". Niisiis – Kreml on oodanud revanši külma sõja kaotuse eest ning kogu Putini valitsemisaja vältel ehitanud üles oma sõjalist võimekust selleks, et ühel sobival hetkel esitada väljakutse kogu Läänele. Aga lähme korraks veel lähiajalukku tagasi.

Kas mäletate, kuidas president Obama vedas Süüria kodusõja ajal üha uusi punaseid jooni ning lubas nende ületajaid karmilt karistada? Al Assad astus neist joontest korduvalt üle, tarvitades oma rahva vastu keemiarelva. Mida aga toonase USA presidendi poolt ei järgnenud, oli lubatud karm karistus. Ka seda panid diktaatorid hästi tähele ning said veel kord kinnitust, et Lääs on nõrgenemas. Palun mitte valesti mõista – see nõrgenemine ei ole seotud majandusega. Ei.

Maailma suuriikide omavahelises mõõduvõtmises loevad ennekõike tahe ja otsustavus. Õigemini loeb see, kelle tahe ja otsustavus on kindel, tugev. Kui 2021. aasta jaanuaris astus USA-s ametisse president Joe Biden, täitis ta kohe ühe olulise valimislubaduse – viia USA väed Afganistanist kiiresti välja. Vastupidiselt sõjaväelaste soovitustele otsustas ta teha seda kõike ennaktempos, mille tagajärg oli Afganistani valitsuse kiire langemine ja terroristliku Talibani triumf.

Maailma šokeerisid kaadrid põgenevatest Ameerika sõjaväeüksustest ja meeleheitlikult lennukirataste küljes rippuvatest ameeriklastega koostööd teinud afgaanidest. Sedagi pandi nii Moskvas kui Pekingis hoolikalt tähele. Neil ei olnud vähimatki kahtlust – Lääne hegemoonia on läbi. USA on end pikkades sõdades sedavõrd nõrgestanud, et ei suuda oma piiridest kaugemal oma huve enam kaitsta. Ja Kremlis tehti otsus – Ukraina tuleb jõuga impeeriumi rüppe tagasi tuua ning kellegi tõsist sekkumist ei ole põhjust karta.

Ma usun, et Afganistanist ummisjalu lahkumise kaost nähes kattusid külma higiga paljude julgeolekuametnike ja välispoliitika spetside seljad kõikjal üle Ida-Euroopa. Inimesed, kelle tööks on Venemaa käitumist hinnata ja prognoosida, said otsekohe aru, et kujukamat "nõrkuse märki", kui oli USA vägede rutakas äralend Kabulist, on raske Moskva tšekistide bande vaatenurgast välja mõelda. Paljudele oli selge, et venelased kavatsevad ette võtta rünnaku. Küsimus oli vaid, kui kiiresti nad seda suudavad. Siit koorub omakorda vastus küsimusele, kas meil, väikesel Eestil on olnud tark selles verises sõjas aktiivselt rünnaku ohvrit abistada. Arvestades kõike seda, mida me oleme Putini huulilt kuulnud 2007. aasta Müncheni julgeoleku konverentsist alates (näiteks "Nõukogude liidu lagunemine oli XX sajandi suurim geopoliitiline katastroof"), ei saa meil olla kahtlust, et Eesti on Kremli tagasivallutatavate alade soovnimekirjas. Mõistagi koos kahe ülejäänud Balti riigi ning Soome ja Poolaga.

Niisiis, venelaste kallaletungi puhkedes ei olnud meil muud valikut kui asuda kogu jõust ukrainlasi toetama ning veenma meie võimsaid läänepoolseid partnereid tegema kiiresti sedasama. Võit Ukraina vabadussõjas on ka meie rahu püsimise kindlaim garantii minimaalselt lähema kümne aasta perspektiivis. Võimalik, et koguni mitmeks inimpõlveks.

Aga Ukraina on ju tohutult korrumpeerunud. Mis mõtet on meil siis pingutada, kui neile riigivargus niivõrd omane on?

ON TÕSI, et altkäemaksude ja avaliku raha varastamise abil rikastumine on Ukrainas olnud ja on ikka veel väga tõsine ühiskonna ja riigi arengut takistav probleem. Meiegi ajakirjanduses on kajastamist leidnud näiteks Eesti ettevõtjate pügamise ja ahistamisega seotud lood ning president Kaljulaidi üsna otsekohesed korruptsiooniteemalised avaldused ukraina ajakirjanike tehtud usutluses lõid Ukrainas omajagu laineid. Oli ukrainlaste solvumist ja kibedat tagasisidet.

Olen pidanud ka ise Ukrainas seminare juhtides või ajakirjanike küsimustele vastates meie presidendi toonaseid mõtteid selgitama. Tuleb tähele panna ja meeles pidada paari tähtsat asja. Me ei tohi ära unustada, et korruptsioon ning mõjuvõimuga kauplemine on küllalt levinud olnud ka meil Eestis. Minuealised mäletavad hästi aegu, mil näiteks kiiruseületaja sai end liikluspolitsei käest vabaks osta karistust saamata. Me ju teame, et kriminaalkorras on meil süüdi mõistetud ministreidki, alama taseme võimukandjatest kõnelemata. Eesti ühiskond on sedavõrd küpsenud, et ei lepi enam ammu korruptiivse käitumisega ning vaba ajakirjandus on teinud tublit tööd hämarate skeemide päevavalgele tirimisel.

Aga kui meie saime oma asjad kontrolli alla, siis saavad ka ukrainlased, kui nende ühiskonna eliit seda päriselt hakkab tahtma ning ajakirjandus usinalt oma professionaalse tegevusega puhastusprotsessi tagant utsitab. Rõõmustav on siinkohal märkida, et sõjaolukorras paistab praegune Ukraina riigi juhtkond olevat tõsiselt kätte võtnud ka korruptsiooni probleemi. Eesti väljaannetes ei ole ma märganud kajastusi hiljutiste tektooniliste sündmuste kohta Ukraina korruptsioonivastase võitluse rindel. Just nimelt Ukraina sõltumatu ajakirjanduse abil on jõudnud avalikkuse ette näiteks juhtum, kui nende kaitseministeerium oli sõjaväele toiduainete ostmise riigihanke korraldanud hindadega, mis mõnes kaubagrupis (kanamunad, jahu, või) ületasid toidupoodide letihindu 2–2,5-kordselt.

Arvestades koguseid, mida on vaja, et varustada mitmesajatuhandelist Ukraina sõjaväge, mõistame hästi, millist kahju oleks riik saanud. Algatati juurdlus ning päeva pealt tagandati rida juhtivaid ametnikke ja kaks aseministrit. Viimase pooleteise kuu vältel pole möödunud nädalat, mil taas ei ole tulnud teateid mõne oblasti juhi või kõrge riigiametniku kinnipidamisest korruptiivsete skeemide paljastamise tulemusena. Eriti tähelepanuväärsena mõjus 1. veebruaril korraldatud läbiotsimine Ukraina ühe tuntuma oligarhi Ihor Kolomoiski kontoris. Juhin tähelepanu, et Kolomoiskit on peetud president Zelenskõi võimule toomise üheks arhitektiks ning tema toonase kampaania suurtoetajaks.

Minu ettevaatlik järeldus on, et president Zelenskõi administratsioon on astumas üha julgemaid samme ainuõiges suunas.

AGA IKKAGI ju sõda käib ja ka lihtsate venelaste verejanu annab samuti Kremli sõjamasinale hoogu. Kuidas on võimalik loota ühiskondlike hoiakute muutusele, kui Vene ühiskonna enamus hoiab Kremli poole?

Veel hoiab. Veel. Tugeva ja vallutava kurja poolel olla võib tunduda äge ja uhke. Aga kui see kuri osutub tegelikkuses nõrgaks ja vallutamise asemel hakkab taganema?

Meiegi meedias ning avalikkuses laiemalt võib kohata skeptilisi arvamusi, et isegi kui Putin peaks tagandatama, ei muutu Venemaa hoiakutes mitte midagi. Rahva eliidi seas levinud hoiakud ei kao, impeeriumi hiilguse ihalus kestab edasi ning varem või hiljem kerkib esile mõni uus in-lõpulise perenimega (Lenin, Stalin, Putin ...) tegelane, kes suudab võimutäiuse enda kätte koondada ning teha venelastele selgeks, et tema suudab "kunagised territooriumid" tagasi vallutada, sest "teab kuidas vältida eelkäijate vigu". Väga võimalik, et nii võib tõesti taas minna. Kindlasti säilib ka pärast selle sõja lõppu Vene ühiskonnas kontingent seltsimehi, kes jäävadki revanši ihkama ning püsivalt vene šovinismi ideede katlal tuld all hoiavad.

Aga on siiski ka teisi võimalusi. Näiteks ei maksa alahinnata Vene eliidi enamuse kogemusi, et omal maal jõukalt elada, heaolu kasvatada ja ilmas ringi reisida on palju toredam kui kogu demokraatliku maailmaga kakelda ning meeletuid sõjakulutusi kanda. Enne 2014. aastat oli neil ju kõik suurepärane ning läks aina paremini – raha liikus, maailm oli valla ja tulevik paistis igati helge. Seega ei saa välistada, et see osa eliidist, kes mõistab, et poole maailmaga tüli norimise asemel on mõistlik keskenduda oma riigi jõukuse ja heaolu kasvatamisele, otsustab hoopiski ohjad enda kätte haarata ning teeb Ukraina ja lääneriikidega õiglase rahu. Kaklema kipuvad ju ikkagi ebakindlad ning alaväärsust kompenseerida püüdvad tegelased. Ma olen kohanud aga ka hoopis teistsuguseid vene inimesi – väärikaid, laia silmaringi ja suure südamega. Järelikult on nad olemas ka Vene eliidi seas. Mis siis, kui neile võimalus anda?

Nüüd te küsite, et mida teha aastakümneid kestnud massiivse propaganda poolt ajupestud Vene ühiskonna enamusega?

TUNTUD vene militaarkirjanik Viktor Suvorov on öelnud, et Vene (nõukogude) ühiskond armastab ja imetleb seda, keda kästakse: kästi armastada Leninit ja hakkasid armastama. Kästi hakata armastama Trotskit – hakkasid armastama. Kästi hakata armastama Stalinit ja põlgama Trotskit – hakkasid. Kästi hakata põlgama Stalinit ja armastama Hrustšovi – hakkasid. Nii ka edaspidi. Tuleb uus võim, keerab kogu kaotuse süü Putini ja tema lähikonna kraesse ning rahvas müüb kõik oma kunagised "põlvilt jalule tõstjad" õhinaga maha ja veel plaksutavadki, kui nood Haagi tribunalis eluks ajaks sõjakuritegudes süüdi mõistetakse. Ka nii võib minna.

Kuidas Ukraina vabadussõda tegelikult kulgeb ja kas Ukraina võit ikka on tegelikult võimalik? Kas venelaste taganemine oli tegelikult ka selline "aikidoo võte", millega ukraina väed lõksu meelitada ja purustada, nagu mõni meil siin väga enesekindlalt ja valju häälega riigikogu kõnepuldist kuulutanud on?

Igor Taro ja Rainer Saksa igapäevastest asjatundlikest ülevaadetest on võimalik küllalt hästi aru saada, kuidas olukord rindel areneb ning mis järeldusi näiteks viimaste kuude kokkuvõttes sõja senise käigu kohta teha võib. Ukraina armee ei ole mitte üheski lõigus ei iseenda hoost ega venelaste "imelisest sõjakavalusest" ninuli lennanud ning on suutnud ka käesoleva aasta alguses käivitunud massiivsele pealetungile üsna edukalt vastu seista. Tõsi – ülekaaluka vastase tõrjumine on tulnud küllalt raske hinnaga ja on olnud rindelõike, kus Ukraina võitlejatel on tulnud ka mõned kilomeetrid taganeda, kuid suures plaanis ei ole need liikumised pilti muutnud ning ei ole ka kaitsjatele päriselt ohtlikuks saanud.

Venelastel on veel nõukogude ajast tohutud raua- ja moonavarud. Potentsiaalselt mobiliseeritavat inimmassigi jagub ohtrasti. Aga ometi – ka need ülisuured varud ei ole lõputud. Teisalt on Ukraina kaitseväe relvastus üha paranenud ja täienenud ning liitlased tegelevad süstemaatiliselt ning põhjalikult uute lahinguüksuste väljaõpetamisega. See aga tähendab, et Ukraina sõjaväe reservid täienevad suve alguses tublisti, nad on korralikult varustatud ja hästi välja õpetatud. Mis aga kõige tähtsam – ukrainlastel on meeletult tugev tahe vallutajad oma maalt välja lüüa ja nad teavad täpselt, mille nimel ja mille eest nad sõdivad. Nii nagu ennist pisut teises kontekstis märkisin – selle võitluse võidab see, kelle tahe on tugevam. Ja minu jaoks on ilmselge, kelle tahe selles sõjas peale jääb.

Mida on Eestil õppida?

KÕIGE OLULISEM õppetund on see, kuidas ühine suur mure ja ülekaalukas vaenlane liitsid Ukraina rahva ja muutsid ta ühtseks. Ei ole vahet, kas ukraina- või venekeelse kodukeelega ukrainlane – armastus oma maa ja vabaduse kalliks pidamine on saanud liitvaks jõuks ja see jõud on murdumatu. Siit kerkib ka üks pealtnäha lihtne, kuid väga põhimõtteline küsimus: kas me tahame olla iseenda peremehed või kellegi sulased?

Kolmandat võimalust mina paraku ei näe.

Lõpetuseks tahaksin öelda veel, et inimestel on kalduvus uskuda seda, mida nad väga tahavad. Hoolimata sellest, kas usutaval on reaalsusega midagi pistmist või mitte. Usk on võimas jõud. Ka kõige targemate ja haritumate jaoks meie hulgast. Eluterve skepsis ja võimalikult paljude erinevate tegurite meelespidamine ning nende tegurite muutuste jälgimine annab kõige tõelähedasema pildi.

Paraku ei aita soovunelmate või usu vastu ka eluterve skepsis mitte. Mina aga usun Ukraina rahva võitu ja tahan väga loota, et saame veel tänavu pühitseda Ukraina vabadussõja väärikat võidupüha! Elagu Eesti! Слава Україні!