Russki Mir ei ole mingi läinud aasta veebruari lõpul nurga tagant ootamatult välja karanud nähtus. Selle juured toituvad vene imperialismist, suur-vene šovinismist, bolševismist ja natsionaalsotsialismist. Ideoloogia on küpsenud Venemaal üle saja aasta ja on saavutanud Putini valitsemisajal massipsühhoosi tunnused. Ütleksin enamat: Saksa natsismi olemuses läinud sajandi esimeses pooles oli oma kurjuses ja ohtlikkuses midagi samasugust.

Oleme kuulnud viimasel ajal ohtralt avaldusi stiilis, et sport ja poliitika tuleks lahus hoida ja et mõni sportlane ei soovi selles sõjas pooli valida.

Äsjane Eesti jalgpallurite pildiskandaal Venemaa koondise suur-vene šovinistist peatreeneri osavõtul on meil värskelt meeles ja kired juhtumi ümber ei ole veel päriselt jahtunud.

Putini Venemaal on nii sport kui ka kultuur aktiivse poliitilise propaganda osa ja ma ilmestan seda väidet ühe meile hästi tuttava näite varal. Läinud aasta 27. märtsil möödus 20 aastat Lilleküla staadionil peetud ajaloolisest jalgpallimatšist Eesti ja Venemaa koondise vahel. Mäletatavasti võitis selle põhimõttelise mängu Eesti skooriga 2:1. Kuid mitte selle lahingu skoorist ei tahtnud ma rääkida.

Tol päeval juhtus Lillekülla staadioni tribüünidel midagi märgilist ja väga tähelepanuväärset. Midagi erakordselt nahaalset ja provokatiivset, mis paljudele eestlastele kindlasti silma ja mällu jäi. Vene fännisektoris rulliti mängu ajal lahti tohutu suur venekeelne loosung «Xозяева вернулись!» (vn peremehed on tagasi jõudnud - toim) ja et sõnumi sisu oleks siinsele auditooriumile arusaadav, võeti välja ka ENSV lipud.

Tahtsime seda toona pidada osa vene fännide huligaansuseks (kus neid jalgpallihuligaane siis ei leiduks?), kuid meie riiklikud sisejulgeolekuorganid tegid peagi kindlaks, et see provokatsioon oli kooskõlastatud Venemaa võimuladvikuga ning mõeldud esimese ähvardava sõnumina Eesti rahvale: me tuleme peagi ja lööme teil siin korra majja!

Kas keegi pani tähele, et meie kohalikud venekeelsed kaasmaalased, keegi venekeelsetest poliitikutest oleksid tookord sellise käitumise hukka mõistnud?

Ka meie värske pildiskandaali osalised ei ole võimelised välja hääldama kinnitust selle kohta, et nad mõistavad Venemaa agressiooni Ukraina vastu hukka ega jaga resoluutselt Vene koondise peatreeneri Karpini seisukohta, mis puudutub positiivset hinnangut Eesti annekteerimisele Nõukogude Liidu poolt.

Aga tulles tagasi eespool kirjeldatud juhtumi ja Putini Venemaa agressiivse ideoloogia juurde, siis see, 2002. aasta 27. märtsil juhtunud seik, oli esimene nii avalik ja hästi meelde jääv juhtum. Mäletan hästi ka toonast vene fännide mängueelset teleintervjuud, mille nad soovisid millegipärast anda Tõnismäel pronkssõduri juures. Täiesti juhuslikult, eks?

Putini võimuletulekuga algas Nõukogude impeeriumi sihikindel rehabiliteerimine. Ühe esimese asjana muutis ta ära Venemaa hümni. Kui Jeltsini ajal oli Venemaa riigihümnina tarvitusel Mihhail Glinka «Patriootlik laul», siis Putin tegi muusika abil kiiresti selgeks, mis tema pikemaajalised kavatsused Venemaa ja sellest lahku läänud naaberriikidega on.

Mäletan hästi sedagi, kui viimaseid päevi ametis olev president Lennart Meri võttis vastu Venemaa uue, Putini ametisse määratud suursaadiku. Üle Kadrioru kõlas taas Nõukogude Liidu hümn kui kurjakuulutus. President Meri ilme oli küll väärikalt vaoshoitud, kuid väga kõnekas - ta mõistis suurepäraselt, kuhu uus liider Venemaad juhtida kavatseb ja mida see kavatsus meile tähendada võib.

Nõukogude Liidu restitutsiooni protsessi kõige tähtsamaks ideoloogiliseks nurgakiviks sai müüt Nõukogude Liidu võidust suure isamaasõjas.

Ja hakkaski juhtuma, et igal aastal 9. mail kogunesid Tõnismäel pronkssõduri juures venekeelsed inimesed - algul pigem väga eakad. Meenutasid, mälestasid, laulsid omakeskis mõningasi rindelaule, võtsid langenute mälestuseks klaasikese. Oli mõistetav ja eestlased suhtusid sellesse kui loomulikku.

Aga siis käivitati Venemaal suure võidu hüsteerilis-religioosne propaganda ja Tõnismäele hakkas igal aastal üha rohkem ilmuma nooremat kontingenti - Nõukogude Liidu ja isegi tsaariaegsete marurahvuslike lippude ja ähvardavate loosungitega. Langenute mälestamisüritusest sai aasta-aastalt revanšistlikest meeleoludest kantud ja «peremeeste naasmisega» ähvardav usuhulluslik talitus.
Ma ei mäleta, et ükski meie venekeelne ühiskonnategelane oleks kordagi nende arengute üle muret avaldanud või neid hukka mõistnud. Aasta-aastalt muutus 9. mai vaatemäng üha väljakutsuvamaks.

Kuni ükskord, 2006. aastal otsustas Jüri Böhm minna 9. mail Tõnismäele Eesti lipuga. Ta oli muide oma aktsiooni eelnevalt politseiga kooskõlastanud.

Kogunenud isamaasõja mälestajad hullusid Eesti riigilipu nägemisest sedavõrd, et tormasid Jürile ja tema kaaslastele kallale. Eesti ajakirjanduses puhkes aga diskussioon, kas oli tarvis minna provotseerima. Mis juhtus aasta hiljem, teame kõik. Osa arvamusliidreid leiab veel praegugi, et pronkssõduri äraviimine oli suur ühiskonda lõhestav viga. Võttes arvesse teadmisi, mis meil on, ei olnudki Eestil teist võimalust.

Suur viga olnuks see toona tegemata jätta. Lõhe oli ühiskonnas juba enne ning selle lõhe tekkimise nimel on Vene Föderatsioon sihikindlalt ja vastavale ideoloogilisele alusele tuginedes tegutsenud president Putini võimuletulekust alates. Ta ei ole seda kunagi varjanud ja on rääkinud Venemaa eesmärkidest avalikes esinemistes lahtise tekstiga. Ainult et Lääs pole tahtnud kuulda.

Eespool toodud näited tõin siin selleks, et illustreerida kaasaegse Venemaa riikliku ideoloogia- ja propagandasõja eskalatsiooni ja toimimist meie endi nahal. Kuid kõiki samasuguseid ja jõhkramaidki võtteid on Putini Venemaa rakendanud süstemaatiliselt üle kogu endise sotsialismimaade areaali ning tegelikult üle kogu maailma.

Usun, et kõik meist on kuulnud venelaste suust mõttekäike stiilis «Putin tõstis Venemaa taas põlvilt jalgele», «Venemaal ja vene rahval on maailma ajaloos eriline, müstilis-mütoloogiline roll» ja «Venelased tahavad, et muu maailm neid kardaks, sest siis on nad sunnitud Venemaad austama».

Ukrainale kallale tungimiseni viis seesama ideoloogiline veendumus, millel põhineb praeguse vene režiimi väljakutse Vabale Maailmale. See on Vene fašistlikul imperialismil, suur-vene šovinismil ja Kremli võimusüsteemi abil välja arendatud praeguse vene õigeusu kiriku mõju.

Kõnealune ideoloogia põhineb mitme Vene kaasaegse mõtleja, nagu Karaganov, Šedrovitski, Dugin, kirjutistel ja kannab nime Russki Mir. Ideoloogia peamised teesid on, et inimkonna elu peab rajanema vene patriarhaalsel isakuju mudelil, mis tugineb vene õigeusu kaanonitel. Üksikisiku vabadused ja õigused tuleb kõrvale heita. Vene keel ja mõttelaad peavad saama maailmas valitsevaks. Seepärast tuleb kõik maailma vene keelt kõnelevad inimesed teha Venemaa alamateks, territooriumid, kus nad elavad, liita Vene Föderatsiooniga ja ülejäänud rahvad venelastele allutada.

Venemaa agressiivsuse taga on niisiis ettekujutus enese äravalitu rollist kogu maailma ees. Siin jõuamegi peamiseni, kõige tähtsama küsimuseni, mis puudutab Venemaa agressiooni Ukraina vastu. On ilme, et kollektiivne Lääs on püüdnud Ukrainas saavutada rahu, inimeste haavamise ja tapmise lõpetamist. See on õige ja esmatähtis. Kuid sellega ei ole võimalik piirduda, kui tahame, et vene fašismist lähtuv vägivallaoht lõplikult kaoks.

Lääne eesmärk peab olema Russki Miri nime all tuntud ideoloogia rahvusvaheliselt inimsusevastaseks ja seega kuritegelikuks kuulutamine. Ja see peab viima režiimi muutuseni Venemaal. Ei rohkem ega vähem.

Putini väljavahetamisest ei piisa, sest kuritegelikul ja inimsusevastasel ideoloogial põhinev süsteem kestaks edasi. Putin asendatakse järgmise rahva isaga ning hiljemalt kümne aasta pärast on meil ukse all uus ja veelgi laastavam sõda. Ainult üheselt inimsusevastase ideoloogia vastu astudes on võimalik Venemaa päriselt denatsifitseerida. See peab olema Venemaa rahvusvahelisse kogukonda tagasi lubamise vältimatu eeltingimus. Alles pärast seda on võimalik jälle rääkida sellest, et sport, kultuur ja poliitika peaksid olema lahus.

Kardetavalt on Vene kuritegeliku režiimi purustamine siiski väga pikk ja raske missioon. Näeme peaaegu aasta pärast sõja algust, kuidas mitu Lääne suurriiki endiselt kõhkleb ja tõrgub Ukrainale piisavalt relvastust andmast. Need jõud, kes ihkavad võimalikult ruttu business-asusal-süsteemi juurde tagasi jõuda, on meeletult tugevad ja sageli avalikkusele kahjuks nähtamatud. Meie ainus lootus on, et Läänes kerkivad esile liidrid, kes Russki Miri ideoloogias peituvat kurikavalat ohtu lõpuni mõistavad ning aitavad Vabal Maailmal lõpliku võiduni ära kesta nii, et raudsesse eesriidesse pragusid tekitada ei lase. Ka kõige tillukesemaid mitte. Selliste liidrite esilekerkimine sõltub aga meie kõigi, ehk siis kodanike valikutest.