Ekspressvalitsuse haridusministrilt ootaks põletavate probleemide lahendamist, mitte abstraktsete plaanide koostamist. Eestikeelsele haridusele ülemineku süsteemis on endiselt puudujääke, mis vajavad kiiret lahendamist.

Vastsündinud valitsusliidu aluslepingus puudub ühe ainsa erandina üldhariduse osa, mis on halvaks üllatuseks kooliperedele ja Eesti haridustöötajate liidule. Liidu esimees Reemo Voltri teatas koalitsioonikõneluste ajal, et kui uue koalitsiooni huviorbiidist jääb välja õpetajate palgaküsimus, siis on õpetajad valmis streikima. Antud asjaolu oleks võinud leevendada mõne märksõnaga või algelise plaaniga, kuidas vähendada õpetajate töökoormust, suurendada koolide tugipersonali osakaalu või näiteks hakata arendama õpetajate karjäärimudelit riiklikul tasemel.

Suures fookuses on üleminek eestikeelsele haridusele

Koalitsioon otsustas võtta fookusesse vaid ülemineku eestikeelsele haridusele ning etteotsa valiti haridusminister, kelle karjäär Andrus Ansipi valitsuses kulmineerus venekeelsete gümnaasiumite üleminekuga 60/40 süsteemile, mille tulemuseks õppetöö peaks toimuma vähemalt 60% ulatuses eesti keeles. Täna, 10 aastat hiljem peame kahjuks tõdema, et vene gümnaasiumi õppijad ei omanda keelt soovitud tasemel. Viimaste eksamitulemuste põhjal teame, et vaid pooled lõpetajad omandasid riigikeele B2 tasemel. Seega on loodud süsteemil jätkuvalt puudujääke, mis vajavad kiiret lahendamist.

Suurimaks probleemiks on eesti keelt valdavate õpetajate nappus ja kontakti puudumine muu emakeelega õpilaste ning eesti keelt kõnelevate eakaaslaste vahel. Sellele lisandub asjaolu, et ülekoormatud ja alarahastatud haridusvaldkonnas on raske hoida magistrikraadiga professionaale, kes suudaks teostada ambitsioonikaid reforme.

Kõige enam tekitab muret, et uue koalitsiooni plaaniks on jätta eraldiseisvad vene koolid isolatsiooni ning muuta neid sätestatud ajaks eestikeelseks. Praegusel kujul on selle puhul tegu kümne aasta taguse vene gümnaasiumite keelereformi tasemel algatusega. Reformi läheb juhtima minister, kelle erakond on üle kahe kümnendi lubanud valimistest valimistesse üleminekut eestikeelsele haridusele, kuid alati on neil ette tulnud mingi takistus. Kas ka seekord?

Arvestades Eesti piirkondade demograafilist eripära, oleks tarvis koostada individuaalsed üleminekukavad, mitte sundida kõiki koole muutuma eestikeelseteks üheks tähtajaks. Eeltööna tuleks suhelda kohalike koolikogukondadega ning selgitada, mida eelseisev reform neile toob. Igale koolile peaks seadma individuaalse tähtaja, koostama lisaeelarve vajaminevate õpetajate, tugispetsialistide ja juhtide värbamiseks ning kaardistama muu emakeelega õpilaste kontakti suurendamise võimalusi riigikeele ja -kultuuri kandjatega. Praegu pole põhjust arvata, et valitsusel või uuel haridusministril oleks hea plaan ülemineku teostamiseks.

Kõrghariduse rahastamise probleem ei kao

Kõrghariduse rahastamise tõstmine 15% ulatuses igal järgneval aastal näib järgmise aasta riigikogu valimiste kampaania avapauguna. Raske on mõista, miks uus koalitsioon koostas dekaadi pikkuseid plaane 8-kuulise valitsemisperioodi tarvis. Ülikoolide halduslepingute muutmise soovi puhul on raske mõista, mis probleemi minnakse lahendama.

EHIS-e andmetel eestikeelsetel õppekavadel õppivate tudengite osakaal I kõrghariduse astmes kõigist tudengitest on 90% ja see pole viimasel viiel aastal oluliselt muutunud. II kõrghariduse astme tudengitest on ligi kolm neljandikku eestikeelsetel õppekavadel, mille osakaal langes vähehaaval kuni 2020. aastani. Tippteadust tehakse maailmas rahvusvahelistes keeltes ning on igati tervislik, et Eesti ülikoolid pakuvad kõrgharidust mainitud ulatuses tippteaduse keeles.

Eesti kõrgkoolide vajadus mõnevõrra vähendada kohti tasuta eestikeelses õppes ning suurendada kohtade arvu tasulises inglisekeelses õppes on tingitud asjaolust, et eestikeelse õppekava eest ei tohi küsida tasu olukorras, kus ülikoolid on pikemat aega alarahastatud. 8-kuuline ekspressvalitsus ei suuda lahendada kõrghariduse rahastamise pikaajalist probleemi.

Uuelt valitsuselt ja ministrilt ootaks eelkõige põletavate probleemide lahendamist, mitte abstraktsete plaanide koostamist aastaks 2030. Rohkem rõhku ja tähelepanu sooviks näha ka Ukraina õpilaste koolielu korraldamisele, õpetajate puudusele ja töötingimustele.