Sõda Euroopas pani meid silmitsi uusajaloo suurima rändelainega, saabuva majandusliku määramatustega, julgeoleku tugevdamise vajadusega ning koolivõrgu reformi vajalikkusega. Head kriisi ei tohi raisku lasta. Valitsuse sõjaaegne retoorika ning investeeringud riigikaitsesse on olnud õiged, kuid järgmisena vajavad uusi otsuseid, pikaaegset plaani ning lisarahastust hariduse ja lõimumise valdkonnad.

Eestisse on tänaseks jõudnud ümmarguselt 8000 sõjapõgenikest lasteaia- ja kooliealist õpilast ning enamik neist on tulnud meile ajutiselt. Varem või hiljem sõda võidetakse ning need, kellel on kuhu naasta, lähevad tagasi. Seetõttu tuleb võimaldada Ukraina õpilastele kaugõpe võimalusi, pakkudes neile vajaminevat tehnikat ning kaasata põgenikest õpetajaid, keda peaks võtma Eesti koolidesse tööle. Õpilaste arv suureneb, mistõttu peab suurenema ka õpetajate arv, kelle eesmärgiks on eelkõige arendada uute õpilaste emakeelt.

Avalik arutelu on jõudmas seisukohtadeni, et Ukraina laste saatmine eestikeelsesse kooli pole lihtsalt soovituslik, vaid kohustuslik ja ainuõige. Nüüdisaegne õpikäsitlus on piisavalt progressiivne ning õige toe ja juhtimise juures suudab säilitada eestikeelse õppekava või keelekümbluse metoodika juures muukeelsete laste emakeele ja identiteedi.

Senine koolisüsteem, milles eksisteerivad kaks paralleelmaailma on ennast ammendanud, kuna näeme, et yanatoomilik retoorika „eesti keelt peab õppima eesti keele tunnis“ stiilis ei toonud muukeelsetele noortele soovitud tulemusi. Eesti hariduses eksisteerib pikemat aega eesmärk, mille kohaselt 90% vene põhikoolide vilistlastest peavad valdama eesti keelt B1 tasemel. Tänaseks oleme jätkuvalt 50% juures, ehk iga teine vene kooli vilistlane ei oska riigikeelt baastasemel. Selline koolivõrk töötab lõimumispoliitika vastu ja kvalifitseerub selle suurimaks takistuseks.

Ukraina õpilaste tulek Eestisse on meie ainulaadne võimalus, et lahendada niinimetatud vene kooli probleem. See on meie võimalus koolivõrgu reformimiseks muukeelsete õpilaste õpetamiseks eesti keeles koos eestlastega või keelekümbluse programmi alusel.

30 aastat oleme aeglaselt, kuid järjekindlalt tüürinud ühtse kooli suunas, mida kinnitavad muukeelsete inimeste hoiakud ja valikud Integratsiooni monitooringu statistika kohaselt. Kõige rumalam samm praegu oleks lubada uussisserändajatel teha valik mugavuse järgi ning suurendada venekeelsete õppeasutuste õpilaste arvu, mis viimasel ajal on vähenenud umbes tuhande õpilase võrra aastas. Kõige nutikam oleks teha osavat teavitustööd ning luua kõigile ukrainlastele võimalusi kaasaegse eestikeelse hariduse saamiseks.

Minu integratsiooni edulugu 22 aastat tagasi võttis ema mu käest kinni ning teatas rõõmsameelselt vene keeles, et lähme vaatame kodulähedast eesti lasteaeda meie maja taga Mustamäel. Tol päeval meil vedas, sest lasteaiajuht lubas mul rühmaga liituda viimase muukeelse lapsena. Olin vaid teine nimekirjas, kuid tol ajal mõne haridusjuhi peas eksisteeris „kvoot“, mille alusel ei soovitud õpetada üle paari muukeelse lapse eesti keeles üheskoos eestlastest eakaaslastega. Kaks kümnendit tagasi algas minu integratsiooni edulugu, kuigi ajad olid teised, puudus know-how, praktika ja spetsialistid. Täna samas vaimus jätkata pole ühtki põhjust peale valitsuse otsustamatust ja ressursside mitte eraldamist.

Mündi teisel poolel asuvad meie omad venekeelsed noored, kes ei tohi maha jääda muutuste rongist. Nutika euroopaliku riigina peame teostama teavitustööd ja pakkuma vene noortele oivalise eestikeelse koolikoha ühtse Eesti kooli ja keelekümblusklasside näol. Töötades Ida-Virumaa haridusmaastikul veendun aina rohkem, et paljud kohalikud venekeelsed noorpered pole veel mõistnud eestikeelse hariduse olemust ja vajalikkust, kuna karjääripoliitikute kemplus tekitab segadust ning loomuliku vajadust suhtuda koolireformi ettevaatlikult. Siinkohal tekitab vastuolu juba seederlik eestikeelse hariduse primitiivne teerulli kommunikatsioon, et vene koolid tuleks lihtsalt viia üle eesti keelele. Asi on kommunikatsioonis ja perspektiivide näitamises.

Lõimumispoliitika ei piirdu üksnes haridusküsimustega. Tahan suunata tähelepanu ka eestimeelsele inforuumile. Meie riigi venekeelsete meediakanalite lipulaevad on Raadio 4 ja ETV+, mis on vastavalt Eesti suurima venekeelse kuulajaskonnaga raadio ning hüppeliselt kasvanud televaatajate arvuga kanal. ETV+ projektiga alustati küll pisut hilja, kuid õnneks see on viimaks jõudnud meie venekeelsete kaasmaalasteni. Need inimesed usaldavad riiklike kanaleid ning andsid neile selge mandaadi oma eelistustega. Peame olukorrast kinni haarama ning suurendama riiklike venekeelsete meediakanalite rahastust, laiendama sisu ja tõstma kvaliteeti veelgi.

Paistab, et igal edukal riigil on selgelt ülesehitatud imago ning kommunikatsiooni narratiivid, mis on seotud riiklike huvide ja eesmärkidega. Ka meil on mõned. Inglisekeelses maailmas selleks on Eesti innovaatilisus ja e-riiklus, mis on toonud meile ohtralt kuulsust ja tähelepanu.. Seni on puudu strateegiliselt tähtis venekeelne narratiiv, mis peaks olema suunatud meie venekeelsetele inimestele ja töötama vastumürgina Vene propagandale. Selleks narratiiviks võiks olla Eesti vabadus, eneseteostamise võimalus, arenguvõimaluste olemasolu vaatamata inimeste sotsiaalmajanduslikule taustale. Kõik see, mis puudub meie idanaabril. Paneme paika plaani ning värbame lõimumise etalone, kes viivad seda särtsakalt ellu.
Minu ümber on piisavalt kaaskodanike, kes aitavad kirjeldatud protsessidele kaasa nii sõnadelt kui tegudelt ning mõistagi on siin vaja julgust ja ambitsiooni Eesti riigi poolt.