Onuheinolik käitumine rahvasaadikute poolt on kindel ohumärk ja signaal valijatele, et nii enam edasi minna ei saa.

Möödunud päevad Eesti poliitteatri laval on toonud avalikkuse ette vene keeles ropendava rahvuskonservatiivi, kahe populaarseima erakonna vastandumise sõja algust ning ettevõtlus- ja infotehnoloogia ministri lennukaid ideid uue põlevkivi jaama ehitamiseks õiglase ülemineku fondi raha kasutamise ajal.
Eilset „Esimese stuudio“ parlamendierakondade debatti oli peaaegu et naljakas jälgida, kui see poleks nii kurb. Eesti riiki juhtivad inimesed tegid teineteise kulul pidevalt nalja, proovisid võtta saatejuhtimist enda kätte ja karjusid teistest üle. Onuheinolik käitumine rahvasaadikute poolt on kindel ohumärk ja signaal valijatele, et nii enam edasi minna ei saa.
Jürgen Ligist Helmedeni
Hakkasin tundma huvi poliitika vastu keskkooli ajal ning toona paistis halva poliitkultuuri mõttes kõige rohkem silma Jürgen Ligi oma ütlustega „sisserändaja pojast roosast erakonnast“, „kaagutavast Kadrist“ ja Kaja Kallase „suurtest kaunitest silmadest kinnise suu kohal“. Toona arvasin, et Ligi kuulub EKRE-sse, kuna just toona parempopulistid olid tõusmas Eesti poliitika areenile.
Hiljem selgus, et tegu oli hoopis peavoolu liberaaliga, kes sõimas järjest kõiki – opositsiooni liikmeid, koalitsioonipartnereid ja isegi oma erakonnakaaslasi. 2014. aastal sellist retoorikat oli minimaalselt ning poliitikud kandsid ka vastutust. Rahandusminister Ligi astus näiteks tagasi peale üht oma lennukat ütlemist. Kolm aastat hiljem astus ministriametist tagasi Mihhail Korb, kes kahtles NATO-s.
Praegu meil on terve erakond, mis ihaldab peaministri tooli ja samal ajal ründab Kaitseväe juhatajat, väidab, et energiakriisis pole üldse süüdi Putini sõda vaid Eesti Valitsus ja Euroopa Liit. Valijad on samal ajal niivõrd pettunud teistes erakondades, et on valmis toetama isegi eestivaenuliku retoorikat. Jätkuvalt suureneb ka eelistuseta valijate osakaal, kes on lihtsalt loobunud lootmast.
Möödunud nädalal peaminister Kaja Kallas andis mõista oma erakonna üldkogul, et järgmiste valimiste põhiteemaks pole energiakriis ega julgeolek. Selleks on vastandumine Reformierakonna ja EKRE vahel. Martin Helme teatas pühapäevasel meeleavaldusel, et Eesti seisab eksistentsiaalse valiku ees ning Kaja kallas pakub külma, nälga ja pimedust. Kõigi teiste jaoks see tähendab vastandumise ägenemist ning sisulise arutelu nõrgenemist. Raske ennustada kuidas see vastasseis lõpeb, kuid Rootsi näitel peavoolu liberaalid ja parempopulistid panid leivad ühte kappi, et püsida võimul.
Tänaseks elasime üle EKREIKE, mis tõi meile iganädalast valimatut sirge seljaga sõimamist ja peaministri tagasihoidliku vabandamist. Võib järeldada, et avalikkuse tolerants sellisele stiilile on kasvanud ning standardid on langenud, kuna näeme, et Riigikogus on jätkuvalt sama erakonnad ja saadikud.
Poliitikute head tavad on ammu ununenud, rahulolematute või loobunud lootmast valijate osakaal iga aastaga ainult kasvab. Järgmised parlamendivalimised on määravad. Valijal on seekord võimalus teha valiku poliitšou jätkamise ja muutuse vahel. Muuseas peame rääkima jõulisemalt riigireformist, mille abil saaks piirata riigikogu liikmeks oleku järjestikulist aega kahe koosseisuga, mis kindlustaks verevahetust ja piiraks karjääripoliitikute võimalusi.