Tsentristid püüavad tekitada asjatut paanikat, oponeerib talle Eesti 200 juhatuse liige Aleksei Jašin.

Riigikogus läbis esimese lugemise eestikeelsele haridusele ülemineku seadus. Eelnõu tagasilükkamise poolt hääletas vaid 18 saadikut, kellest 16 on Keskerakonna fraktsioonist ning kaks fraktsiooni mittekuuluvat saadikut. Pärast istungit hakkasid tsentristid külvama hirmu ja paanikat.

Kõikides intervjuudes ja arvamuslugudes korduvad täpselt samad sõnumid: õpetajate puudus on katastroofiline, seatud eesmärke on võimatu saavutada nii lühikese aja jooksul ning venekeelsete koolide probleemi lahendus peitub eesti keele tundide arvu suurendamises.

Peale selle, et keskerakondlasi võib kiita laitmatult sünkroonsete jutupunktide kordamise eest iga võimaliku meediakanali kaudu, esitasid nad paar täiesti põhjendatud küsimust. Esiteks, miks pannakse kinni tõhus ja väga hästi toimiv keelekümblusprogramm ning kuidas plaanitakse luua muu emakeelega õpilastele eestikeelne info- ja kultuuriruum. Seni ei ole haridus- ja teadusministeerium (HTM) neile küsimustele selget vastust andnud.

Muude mainitud lööklausete eesmärk on täiesti läbipaistev: ninasarvikud üritavad tekitada paanikat tuumikvalijates, kes on hakanud neile selga pöörama. Poliitilises mõttes meenutab praegune olukord kõiki teisi valimisi möödunud aastakümne jooksul. Tsentristid üritavad seista venekeelse hariduse kaitsel ning nende oponendid üritavad suruda seaduseelnõu hoogtöö korras riigikogust läbi. HTMil on olemas üpris mahukas ja mitmekülgne ülemineku plaan, mida esitleti hiljuti haridusvaldkonna tegijatele. Loodetavasti võetakse seadus siiski kiiremas korras vastu, poliitikud lõpetavad teema leierdamise ning haridusjuhid saavad alustada üleminekuga.

Esmapilgul ratsionaalne tunduv õpetajate puuduse argument pole enam nii hirmutav, kui jätta kõrvale hinnangulised seisukohad ja vaadata fakte. Möödunud seitsme aastaga on õpetajate arv kasvanud 2240 võrra. Umbes sama palju ehk 2300 õpetajat ei vasta praegu keelenõuetele. 2030. aastaks siirdub neist enamik pensionile ning peab arvestama, et meie kõrgkoolid ei valmista juba 30 aastat ette õpetajaid vene koolidele. Seega ei jätku venekeelse hariduse jaoks tulevikus niikuinii õpetajaid.

2024. aastal algab üleminek lasteaedadest, 1. ja 4. klassidest. Selleks ajaks läheb koolidele vaja sadu õpetajaid. HTMi plaan ei piirdu üksnes uute õpetajahariduse õppekohtade loomisega ülikoolides. Tartu ja Tallinna ülikoolid suudavad maksimaalselt õpetada kuni 450 õpetajat aastas. Järgmisel aastal eraldatakse 8,6 miljonit eurot, et suurendada õpetajakoolituse kohtade arvu u 350 võrra. Samal ajal on plaanis valmistada ette rohkem tugispetsialiste ja tõsta olemasolevate haridustöötajate kvalifikatsiooni - selleks eraldatakse 2029. aastani 12 miljonit eurot.

Kust tuleb nii palju soovijaid, et täita tuhandeid töökohti? Järgmisest kooliaastast hakatakse õpetajakoolituse tudengitele maksma sihtstipendiumi. Õppeaasta nelja esimese kuu peale eraldatakse 2,1 miljonit eurot ning hilisemad kulud lisatakse 2024. aasta eelarvesse. Üleminekuplaan arvestab ka sellega, et õpetajate palk tõuseb 120 protsendini Eesti keskmisest palgast aastaks 2025. Selleks kulub lisaks 106,6 miljonit eurot aastas. Samuti on plaanis tuua tagasi õpetajate karjäärimudel. Kui kogu see plaan saab täidetud, ei ole õpetajate puuduse probleem enam nii tõsine.

Keskerakonna järgmine hinnanguline argument on see, et seatud eesmärki pole võimalik ettenähtud aja jooksul saavutada. Mingit eksperdiarvamust selle kohta, kui palju aega võiks kuluda, nad ei paku. Üleminek peab lõppema gümnaasiumi lõpuklassides 2032. aastaks. Kas sellest ajast piisab või mitte, saavad öelda haridusvaldkonna juhid, mitte poliitikud. Ministeeriumi hinnangul on see tehtav, kui järgida plaani ning tagada eelarve tegevuste elluviimiseks järgneva kümne aasta jooksul. Soovitan kõigil kahtlejatel tutvuda üleminekukavaga, mis koosneb 30 punktist ning on kättesaadav ministeeriumi kodulehel.

Veel üks tsentristide mantra kõlab, et eesti keelt õpitakse eesti keele tunnis ning vene kooli probleem leiab lahenduse, kui suurendada eesti keele tundide arvu ja jätkata õpinguid vene keeles. Siinkohal tahan meenutada, et endine haridusminister Mailis Reps andis kolmele pealinna vene koolile 3,3 miljonit eurot, et nad teostaksid tõhusamat eesti keele õpet. Tulemuseks on see, et me ei tea täpselt, milleks see raha kulus ning mida sellega saavutati. Pole ühtki statistilist tõendit, et eesti keele oskus paraneb, kui suurendada eesti keele tundide arvu. Võrdluseks - keelekümblus on tõhus ning seda tõestavad ka arvud. Eelmise aasta tasemetööde tulemustest selgub, et 7. tavaklasside õpilaste seas valdab vaid 37 protsenti vene klasside õpilastest keelt tasemel A2. Keelekümblusklassides on see näitaja 72 protsendi juures. Peab lisama, et keelekümbluses õpivad lapsed eelkõige eesti keeles.

Seega on arusaamatu, miks ministeerium plaanib panna kinni keelekümblusprogrammi, mis on end 20 aasta jooksul tõestanud. Samuti peaks üleminekukava keskenduma ühise info- ja kultuuriruumi loomisele ning kontakti suurendamisele eri emakeelega noorte vahel. See osa jäi veel katmata, kuid märtsikuus valitav parlament saab seadusandjana haridussüsteemi toetada.

Lõpetuseks võib öelda, et HTM valmistas ette igati soliidse ja mitmekülgse plaani. Keskerakond aga üritab kinni haarata viimasest võimalusest päästa oma reitingut, tegelikult külvatakse vaid segadust ja paanikat. Eestikeelne haridus igale Eesti lapsele on kindlalt tulemas ning igaüks meist peaks andma endast parima, et see plaan parimal moel õnnestuks.