Kas järgmiseks peaksid startup kogukonna inimesed ootama eesti keele kasutamise nõuet oma moodsates kontorites, küsib Eesti 200 juhatuse liige Aleksei Jašin.

Haridus- ja teadusministri sõnul on Eesti keelenõukogu, ülikoolide rektorid ja nimetamata kultuuritipud märganud keelevahetusprotsessi ning rõhuvad olukorra tõsidust. Probleemiks on inglise ja vene keele kasutamise laienemine avalikus ruumis.

Eesti keele kaitsmise eesmärk on muidugi üllas, kuid probleemi lahendamiseks pakutakse terve pakett keelamise ja karistamise meetodeid, mis meenutavad pigem nõukogude-aega.

Kas järgmiseks peaksid startup kogukonna inimesed ootama eesti keele kasutamise nõuet oma moodsates kontorites? Eesti keele peale surumine sellisel viisil muudab Eestit suletumaks ning saab oodata vaid inimeste äravoolu.

Tunded, mitte uuringud

Võib arvata, et ministril peaks olema terve rida ametnike, statistikat ja analüüse, mis kinnitaks probleemi eesti keele kasutamise ümber. Selle asemel viitab Tõnis Lukas eesti keele kaitsmise programmilises artiklis oma tunnetusele (PM 05.01).

Näiteks toob ta välja umbmäärased tööandjate artiklid, mis soovivad muuta meie ühiskonda inglisekeelseks ning tundmatu filmifestivali, mis otsustati viia läbi inglise keeles ühe välismaalasest külalise jaoks. Olen igati nõus, et eesti keelt võiks kõlada avalikus ruumis rohkem, kuid alustada tuleb probleemi ulatuse määratlemisest. Seejärel saab pakkuda proportsionaalset lahendust ja meetodeid.

Kulmu paneb kergitama eelkõige soov reguleerida riiklikul tasemel teeninduse tingimusi erasektoris, mis on oma olemuselt vasakpoolne poliitika. "Vanakooli" erakonnad peavad oma uhkuseks maailmavaate olemasolu sõnades ja loosungites, kuid teod näitavad vastupidist.

Kulleriteenuse pakkumine on välisüliõpilase jaoks võimalus teenida lisaraha ja anda oma panus Eesti majandusse. Vaevalt see tõstab eesti keele prestiiži, kuid saadame kindlalt tõrjuva signaali kõigile välismaa inimestele ja ettevõtjatele. Erasektori nõudlust ja pakkumist peaks reguleerima eelkõige klient ning turu reeglid, mitte poliitikute seadused.

Vabas turumajanduses inimene saab ise otsustada, kas ta külastab isamaalist kohvikut, kus võiks saada aktsendivaba teenindust riigikeeles või siis minna Tallinna keskklinna hipsterlikku kohvikusse, kus võib mõnikord saada teenindust ka inglise keeles.

Karistus ei motiveeri

Keelenõuete mittetäitmine peaks muidugi stimuleerima sunniraha 15-kordne tõstmine. Ehk eesti keele kasutamine ja prestiiž peab sõltuma rippuva piitsa suurusest peremehe seinal.

Veetsin kaks aastat oma elust Ida-Virumaal, õpetades kolmanda, teise ja esimese põlvkonna sisserändajate lapsi eesti keeles. Sellest kogemusest võin järeldada, et inimeste motivatsioon ei sõltu karistuse suurusest. Ministrikabinetist on mõnikord keeruline näha kuidas käib päriselt eesti keele ja kultuuri viimine inimesteni.

Eesti keele oskus peab tooma inimeste eludesse uusi võimalusi ja positiivseid tagajärgi. Inimesed sooviks õppida keelt, kui on loodud sidemed ja turvaline keskkond. Peaksime keskenduma kvaliteetse eestikeelse üld- ja kõrghariduse toetamisele, mitte lahmima enne valimisi.