PÕHJA-SAKALA vallas pole just kõige paremad ajad. Vallaeelarves on auk, mis vajab täitmist. Augu täidet otsivad vallajuhid igalt poolt ning eks iga valdkond ja piirkond tunne ennast ohustatuna. Et eestlased on haridususku rahvas, on loomulikult teemaks tulnud ka hariduse käekäik meie vallas.

Pean silmas kahte Sakala artiklit, milles kaks lapsevanemat arutlevad, kes ja kuidas on meie valla olukorras süüdi. Pean tõdema, et nii mõnegi seisukohaga olen nõus. Kahjuks ei tulnud taas konkreetset ettepanekut, kuidas siis täbarat olukorda lahendada. Küsida nõu ja arutada kogukonnaga oli mõlema läbiv idee. Nõus. Kuidas seda teha?

Paljud lapsevanemad, on juba ammu ise otsustanud, kus on nende lastel parem õppida. Kahjuks on nad teinud valiku Viljandi koolide kasuks. Miks? Ilmselt on muu hulgas põhjuseks parem koolitase ja huvihariduse parem kättesaadavus. Võimalik, et oma mõju on soovil anda lastele stabiilsem õppimise keskkond, nii et ei peaks kartma kooli kinnipanekut.

Aga miks süüdistada valda, kui kehtivas hariduse arengukavas on selgelt kirjas, et vald tagab neis piirkondades vajaliku kvaliteediga hariduse? Ja minu teada ei ole pärast haridusreformi keegi võtnud jutuks õppekohtade sulgemist. Ma pean silmas ametlikke seisukohti, mitte kellegi isiklikke arvamusi. Nähtavasti on puudu veel midagi, mis ei anna lapsevanematele kindlustunnet.

EELÖELDUST ajendatuna kogunesidki 1. detsembril Suure-Jaanis Eesti 200kohaliku osakonna liikmed ja kutsutud külalised, et kuulata kõigepealt meie piirkonnajuhi, Viljandi vallavoliniku Anzori Barkalaja haridusteemalist ettekannet ning mõelda siis, mida kujunenud olukorras peale hakata. Ettekande sisuks oli Võru valla koolivõrgu analüüsi eeskuju, taustaks XXI sajandi oskused, mida lapsed võiks ja peaks omandama, et olla meie ajal tööturul läbilöögivõimelised. Põgusalt puudutati Põhja-Sakala valla haridusreformi, aga ka näiteks rahvusvahelisi haridusarenduse näiteid.

Kohalolijad said uut infot ja käigult sündis ka uue vaatega mõtteid. Minul tekkis eelkõige arusaamine meie peamisest probleemist: see seisneb selles, et suudame vaadata vaid praegust seisu ning analüüsida, miks see olukord on tekkinud ja mis meid lähitulevikus ees ootab, me kahjuks ei suuda. Mõnikord ongi vaja kõrvalseisja pilku, et mõista, mida saab ja on mõistlik edasi teha.

Lähtudes Anzori Barkalaja ettekandest ja nähtud slaididest, mis toetusid nii Davosi majandusfoorumi raportitele kui Praxise analüüsile eelmise riikliku haridusstrateegia kohta, arutlesime, mis on kvaliteetne haridus XXI sajandil ja mida tähendab selle kättesaadavus. Näiteks me võime küll mõelda, kui tore on 12 lapsega põhikool mõisamajas, aga kas need 12 last on umbes kümne aasta pärast oma saadud haridustasemega võimelised ka edasi õppima, et olla konkurentsivõimelised tööjõuturul? Võib-olla just sel moel nad ongi ning mõelda tuleb hoopis mõisamajja lisategevuste juurdetoomisele või kulude kogukonnaga jagamisele, et muuta majandamine mõistlikumaks?

Tasub mõelda, et riik on seadnud omavalitsustele eesmärgiks võimaldada kodulähedast haridust lasteaialastele ning koolilastele kuni kuuenda klassini. Kodulähedus tähendab kuni 20-minutilist kooliteed ja hõreasustusega piirkondade jaoks nähakse lasteaedu-koole. Lisaks on ekslikuks osutunud Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni komisjonidele edastatud hinnang, et Eestis on liiga palju õpetajaid. Meid ootab ees hoopis õpetajate, eriti loodus- ja reaalainete õpetajate põud. Kuidas tagada hariduse kvaliteeti, kui pole, kes valdaks ainet ja oskaks hästi õpetada?

NEED ON küsimused, millele me peame vastused leidma senise reformi ülevaatamise ja vajadusel uute sihtide seadmisega. Me seisame ju silmitsi ajajärguga, kus maailma majandus ja arusaamised haridusest on tehnoloogia arengu tõttu väga kiires muutumises. Mahajäämus hariduses ning suutmatus omandada oskusi, mida eeldavad täiesti uute nõudmistega ametid, võivad suunata meie lapsed otse töötukassa uksele.

Tehnoloogia areng ning nõudmised, mida esitatakse noortele, jooksevad praegu meeletus tempos ning haridussüsteemi korraldus ja koolid sörgivad sabas, kui mõned erandid välja arvata. Kahjuks oleme ikka veel kitsalt faktipõhise õpetamise küüsis ega anna endale aru, et vaja on ka oskusi, mille kättesaamine seniste õppekavade sisse ei mahu. Ajad on muutunud. Eelkõige on muutunud lapsed.

Meie valla hariduse arengukavas on kenasti kirjas, et peame tagama tänapäevase hariduse jaoks sobiva õpikeskkonna. Vaadates meie tööõpetuse, keemia- ja füüsikaklasse, kerkib paraku suur küsimärk. Kas see ongi XXI sajandi maapiirkonna õppekeskkonna tase? Aga kus kohast me leiame raha kõigi koolide jaoks klasside sisustamiseks? Võib-olla oleks mõttekam võtta Viljandit ümbritsevate valdadega nõu ja jõud kokku ning ehitada keskele ühine progümnaasium, mille juures saab ka tehnoloogiaalast suuna- ja huviharidust?

SEEGA tekkis meil Eesti 200 Põhja-Sakala osakonnaga kindel arusaam, et peame asja vaatama uue pilguga. Siit konkreetne ettepanek kuidas lahendus leida. Peame tellima uue analüüsi, mis annab väga konkreetse hinnangu tehtule ning ettekujutuse praegusest olukorrast ja suundadest, mille vahel meil on valida. Analüüsi pealt tuleb seejärel läbi mõelda ning vajadusel läbi vaielda arengukava, vältides tehtud vigade kordamist. Siin on koht heastada ebaõiglustunnet, mida tunduvad seniajani kandvat kohalikud lapsevanemate kogukonnad.

Plaanide tegemisel ei tohi piirduda vaid valimistsükliga, vaid peab nägema kaks sammu ette ning arvestama maailma kiire muutumisega kaasas käivate ootamatustega. Kaasa arvatud võimalusega, et hoopis riik hakkab maakonnakeskustesse rajama progümnaasiumeid ning meile jääbki ainult eelkooli ja esimese kahe kooliastme väljakandmise vajadus.

Aga see nõuab kõigi asjaosaliste kaasamist ja kokkulepet, et haridusse panustamine ei ole kulu, vaid investeering, mis annab Põhja-Sakala vallale august välja tulemiseks ühe peamise võimaluse. Et sellisena on see teema püha, nagu suutsid kokku leppida soomlased, ning et iga võimuvahetuse järel ei minda seda lammutama.