Mina näen, et Tallinna olukorra parandamiseks tuleb võtta laenu ning käivitada selgete eesmärkidega programm. Õige on ka detsentraliseerida Tallinn linnaosadeks.

Reformierakonna Tallinna lubadused on kohati sarnased Eesti 200 omadega. Kuid neil pole oma lubaduste jaoks reaalselt teostamise plaani. Isegi kui Reformierakond võidaks valimised Tallinnas, ei suuda nad tuua lubatud kvalitatiivset muutust Tallinna elu korraldamises. Nad küll mõtlevad õiges suunas, kuid neil pole aimugi, kuidas probleeme tegelikult lahendada ning palju see kõik maksma läheb.

Põhiline erinevus Eesti 200 ja Refi vahel Tallinnas seisneb selles, et Reformierakond ei mõtle tõsiselt, kuidas oma lubadused ellu viia. Nende hoiak paistab olevat, et saame võimule, anname ametnikele korralduse, küll ametnikud teevad. Nii nad valitsesid ka riigis 17 aastat, mille jooksul jäid kõik reformid sajandi esimesse kümnendisse. Isegi paljukiidetud digivaldkonnas käivitati viimane oma inimestele mõeldud suurem teenus 2008. aastal ning peale seda ei toimunud enam eriti midagi.

Tallinna jalgrattarevolutsiooni või rohepööret paraku nii ei tee. Ametnik ütleb sulle, et meil on Tallinnas investeeringuteks 100 miljonit ning sellest on juba üle poole on jooksvate hädavajalike teemade all kinni. Samas, kui ainuüksi terve Tallinna katmine arteriaalsete trammiliinidega läheb maksma hinnanguliselt ligi poolteist miljardit (koos Rae ja Viimsi valdade liinidega).

Eesti 200-t eristab Reformierakonnast vastutustunne – kui juba lubad, siis peaks olema selge arusaam, kuidas eesmärki saavutada. Et elu Tallinnas paremaks muutuks, on vaja lahendada mitu probleemi korraga.

Esimene Reformierakonna probleem
on nende pime usk äri laitmatusse toimimisse. See äri praegu Tallinnas meie elu juhibki – elukeskkonda kujundavad mitte Tallinna linnaametnikud, vaid erainvestorid. Erainvestorit aga, kui ta ehitab uue elurajooni või renoveerib maju, huvitab eeskätt kasu. Tal ei ole mitte mingisugust motivatsiooni iseseisvalt sinu kvartalisse avalikku mänguväljaku ehitada või parki rajada. Ei huvita teda ka pikaajaline vaade, kuidas sul selles kvartalis energiaga, veevarustusega, staadionitega, koolidega jne.

Kõikide arenenud riikide kogemus näitab, et ainult avalik sektor oma aktiivse sekkumise ja koostööga on võimeline tagama, et elukeskkond areneb õiges suunas. Seepärast on õige Eesti 200 nõue detsentraliseerida Tallinn linnaosadeks, et iga linnaosa saaks aktiivselt tegeleda oma elu korraldamisega. Samas kui Reformierakond räägib mingist suur-Tallinnast, mis meie ümber juba praegu on.

Teine Reformierakonna probleem
on pime usk tasakaalus eelarvesse. Tasakaalus eelarve aga reaalselt pärsib meie arengut. Võtame näiteks Tallinna rohelisemaks ja puhtamaks tegemise. Seda peab võtma eelarve tasandil kui investeeringut, millel on kindel tasuvus, mida saab ja peab rahaliselt mõõtma. Üks suurimaid probleeme on Tallinna kiire autostumine. Meil on juba praegu autosid inimese kohta rohkem kui Helsingis. Täna sõidame Tallinnas ja Harjus aastas ligi 5 miljardit kilomeetrit. Hinnanguliselt aastataks 2025, kui kõik jätkub samas vaimus, sõidame juba 7 miljardit kilomeetrit aastas.

Eesti 200 väidab, et kui vähendada Tallinnas ja Harjus sõitmist 1 miljardi km võrra, jääb majandusse alles 300 miljonit eurot aastas. Selle teadmise najal tuleb võtta laenu, millega finantseerida autostumise vähendamist, et inimesed liiguksid rataste ja trammidega.

Selleks tuleks võtta koostöös riigiga 3 miljardit laenu ning ehitada sellega kõik vajalikud trammiliinid, ohutud rattateed ja rattahoidlad nii avalikes kohtades kui inimestele kodude juures, tagada, et igas linnaosas on olemas korralik haigla, koolid, lasteaiad, staadionid, poed, apteegid jne.

Selle laenu saab tagastada just kokkuhoiu arvelt nii autostumise pealt kui ka heitgaaside pealt. Rääkimata uutest töökohtadest, mis tekivad, kui me autostumise vähendamise programmi tarbeks mitte ei impordi kõiki osiseid, vaid vähemalt osaliselt üritame kohapeal toota.

Kolmas erinevus
on Reformierakonna naiivne arusaam, et rahvusvaheline kapitalism on heatahtlik süsteem, mis võimaldab Eestil olla täiesti avatud ühiskond, kes ei pea mõtlema oma varustusturvalisusele. Tegelikult on rahvusvaheline kapitalism üdini korrumpeerinud ning lähtub nagu ikka ainult osaliste huvidest. Kuna Eesti ei ole osalenud Aafrika ja Ladina-Ameerika varade verises varastamises, siis ei ole meil ka vana kapitali. Meid ei ole sealsetel rahvusvahelistel turgudel.

Samas saab meie rahva rikkus kasvada ainult siis, kui me müüme maailmale oma toodangut. Ekspordiks on meie ainuke lootus toetada fundamentaalteadusi nii, et see aitaks meil ehitada selliseid tooteid, mis on peajagu paremad kui praegu turul olevad analoogid.

Näiteks, on Eesti ettevõte Cybernetica arendanud SplitKey tehnoloogia, mis on konkurentidest peajagu parem viis digitaalse identiteedi tuvastamiseks. Ja rohkem sarnaseid näiteid väga palju ei ole. Avaliku sektori toel peaks selliseid tooteid tekkima massiliselt. See tugi peaks olema suunatud fundamentaalteadusesse, et teadus suudaks teha paremat koostööd kohalike töösturitega.

Reformierakond ja tema valijad peavad aru saama, et tänased Tallinna probleemid on osa globaalsetest protsessidest. Ajalukku on minemas nö nafta ja masstootmise ajastu, kui toodi maalt inimesi, ehitati neile magalarajoonid ning pandi bussid käima, mis viisid inimesi korterist vabrikusse ja tagasi. Infotehnoloogiline revolutsioon ning rohepöörde nõue seavad elule täiesti teissugused raamid – elu peab muutuma oluliselt kohalikumaks.

Mida vähem transiiti, seda puhtam on meie planeet. Mida rohkem suudame toota koha peal seda jätkusuutlikumad me oleme. Sellise reformi läbiviimine ei ole võimalik nö tavakorras. Rohepöördeks peab kasutama erandlikke abinõusid. Kahjuks andis valitsus just loa põletada Euroopa Liidu taastefondi raha Tallinnas maha, ehitades järjekordse mammuti Lasnamäele (Lasnamäe haigla), mis ei vähenda transiiti, vaid seda suurendab. Selle summa võrra peab Tallinn nüüd rohkem laenu võtma, et pärisprobleeme lahendada.

Valgest kampsunist üksinda jääb väheks

Mina näen, et Tallinna olukorra parandamiseks tuleb võtta laenu ning käivitada selgete eesmärkidega programm. Seda peab toetama parem valitsemise mudel Tallinnas. Ka keskvalitsus on osa projektist – nemad käendavad laenu, rahastavad fundamentaalteaduse kaudu industrialiseerimist ning tarkade ja jätkusuutlike töökohtade loomist.

Reformierakonna plaan, et valges kampsunis Kristen Michal oma väljapaistva isiksusega võimule tulles iseneseslikult kõik probleemid lahendab, lihtsalt ei tööta. Ilma laenuta ei suuda Reformierakond viia ellu reaalselt toimivaid lahendusi Tallinnas. Nende riigivalitsemise poliitika aga selgelt välistab laenu, sest nad kogu aeg ainult kärbivad. Jutt, et palju saab saavutada lihtsalt regulatoorikaga on hale – ei saa.

Vaja on investeeringuid, vaja on industriaalset poliitikat töökohtade hoidmiseks Eestis (ja impordi vähendamiseks) ning vaja on korralikult rahastatud teadust. Reformierakond riigivalitsejana on tõestanud, et ei saa sellega hakkama.