Keskerakonna peaks küll Tallinna juhtimiselt välja vahetama, kuid sellest pole kasu, kui puudub positiivne programm, kirjutab IT-ettevõtja ja Eesti 200 liige Aare Lapõnin.

Tallinnas lähenevate kohalike valimiste kontekstis käib ebatervedebatt. Kogu aur on koondunud sellele, et opositsionäärid tahavad Keskerakonnale ära teha. Ma ei ole kindel, et see kuidagi inimestele midagi head toob. Jälle jaguneme kaheks leeriks, natuke karjume üksteise peale ja pärast valimisi tegutseb poliitiline eliit vanaviisi edasi. Ja vanaviisi hakkab see eliit tegutsema ka siis, kui nn opositsionääridel õnnestubki Keskerakonnale kambakas teha ja võimule pääseda.

Valitseva diskursuse võiks kokku võtta umbes selliselt. Linna valitseti halvasti. Linnametnike seas vohab korruptsioon ja nüüd kui meie tuleme, siis me anname kõikidele natukene siit ja sealt ja kõik asjad hakkavad imekombel laabuma. Ma arvan, reaalsus on hoopis teistsugune. Selline madalalaubaline poliitiline retoorika on inimeste petmine.

2 mõtet

Tallinna investeeringud on kallutatud: kui viimasel kümnel aastal investeeriti Lasnamäel keskmiselt 2150 eurot inimese kohta, siis ülejäänud linnaosades keskmiselt 750 eurot.

Keskerakonna sisuliselt sotsiaalpoliitiline eksperiment – tasuta ühistransport – sõi ligi 13 protsenti kogu kulueelarvest.

Korruptsiooni mantra ei ole kuigi mõistlik jutt. Kui kuskil tõesti korruptsioon käib, siis meie tubli politsei sellega tegeleb ja varem või hiljem saadakse pätid ka kätte. Korruptsioon on loomulikult ohtlik kui vähk. See on iseenesestmõistetav. Kuid sellest rääkimine enne valimisi on natuke nagu «sina oled loll» ütlemine. Ei vii kuskile.

Kas Tallinn ikka on valitsetud halvasti? Kus on selle kohta tõestused? Mida ja kuidas parandada? Näiteks kui võtta Reformierakonna lemmikteema – rahaline distsipliin. Tallinn on väljapaistvalt hästi valitsetud. Tallinnal on üks piirkonna parimaid IT-infosüsteeme. Fitchi krediidireiting on Eestiga samal tasemel. Mul on jäänud mulje riigi tasandil Reformierakonda jälgides, et ega neid miski muu peale eelarvetasakaalu ei huvita. Sellega on aga asjad Tallinnas päris hästi.

Isamaa Reinsaluga eesotsas on väga illustratiivne. Lammutavad seinu. Käivad plakatitega. Loovad ühisopositsiooni, kuid pole selge, mille nimel.

Ma olen juba päris pikka aega näinud poliitikat Tallinnas, Toompeal ja all-linnas ning ei oska nimetada suurt midagi, mis mind oleks rõõmustanud peale vanemahüvitise sisseviimise. Kuid seegi oli juba 17 aastat tagasi. Pärast liitumist ELi ja NATOga kõik järsku rahunesid, janu reformide järele kustus. Kõik naudivad saksa maksumaksja raha, mida meile igal aastal kühveldatakse. Ja viimasel ajal hakati lammutama ka seda head, mida eelmisel sajandil vastvabanenud riigi valitsused jõudsid valmis ehitada.

Ma olen juba päris pikka aega näinud poliitikat Tallinnas, Toompeal ja all-linnas ning ei oska nimetada suurt midagi, mis mind oleks rõõmustanud peale vanemahüvitise sisseviimise.

Selles kontekstis pole tark tegu niisama loota, et tuleb Michal või Reinsalu ning elu läheb paremaks. Raha on eelarves väga vähe. Vaba raha, mida uustulnuk saaks oma lubaduste täitmiseks suunata, tegelikult ei ole.

Linnakodanikuna ma tahaksin aru saada, et parteidel on asjad läbi mõeldud ja plaanid paigas. Sest kui sa oled juba valitsuses, siis rutiini ja jooksvaid asju on seal nii palju, et mõtlemiseks ja väljamõtlemiseks aega enam ei jää. Siis peab lihtsalt tegutsema plaani järgi.

Ka mina arvan, et Keskerakonna peaks välja vahetama. Kuid ainult sellest on vähe. Peavad olema selged poliitikad, mida ellu viia, et elu paremaks läheks.

Ise elan Kalamajas. Mul on lihtsad probleemid. Pooleteiseaastane laps on lasteaiajärjekorras 250. kohal. Laste mänguväljakud on pisikesed. Rekade müra ja tolm. Lapsel pole kuskil turvaliselt mängida, sest igal pool on autod. Ümbruses ei ole ühtegi kaetud staadioni, kus saaks kergejõustikku harrastada ka talvel, siis kui teed on jäätunud ning plaanis on 15 km läbida. Ei ole ka katuseta staadioni. Autojuhid pargivad karistamatult kõnniteedele, nii et lapsevankriga mööda ei pääse, jne jne. Nimekiri on pikk ja peamiselt seotud lihtsate ümbruskonna heaolu asjadega.

Analüüsisin natukene Tallinna eelarve andmeid alates 2010. aastast. Tulemus oli üllatav. Kui Haabersti, Kristiine, Mustamäe, Nõmme, Pirita ja Põhja-Tallinna investeeringud on ajavahemikus 2010–20 keskmiselt 750 eurot inimese kohta, siis Lasnamäel on investeeringud 2150 eurot. Ehk siis kolm korda rohkem. See on konkreetne näide, mille põhjal saab väita, et linna juhitakse mitte nii, nagu nende esmalt nimetatud kuue linnaosa elanikud võib-olla tahaksid.

Teine asi, mis silma torkas, oli see, et kulueelarve, mis on investeeringute-eelarvest ca viis korda suurem, on täiesti läbipaistmatu. On ilusti võimalik näha kui palju raha oli kulutatud näiteks asjale, mille nimi on „Tootegrupp: alusharidus“. Kuid kas seal on ka minu lapsele raha on (ehk siis kui palju Kalamaja saab) – seda vist ei tea ka Tallinna ametnikud ise. Mõned tootegrupid olid siiski nö identifitseeritatavad.

Esimesel kohal 14-protsendiga kogu kulude eelarvest on lastehoid ja alusharidus 745 miljonit eurot (kõik summad vahemikul 2010–2020 kokku). Kuidas on võimalik et minu pooleteiseaastane laps on ikka 250-ndal kohal lasteaia järjekorras? Panime järjekorda kohe pärast lapse sündi. See on see, mida ma nimetan halvaks juhtimiseks: raha on läinud, kuid tulemust pole.

Teisel kohal on ühistransport 687 miljoni euroga. Ehk siis Keskerakonna sisuliselt sotsiaalpoliitiline eksperiment sõi ligi 13% kogu kulueelarvest. Samas, kui mul oli vaja Kalamajast Tehnikaülikooli jõuda, siis mingit normaalset ja mugavat transporti ma pole tuvastanud. Käisin rattaga, kuid see ei olnud ohutu. Last seda teed mööda üksi küll ei saadaks.

Olles olnud 10 aastat ametnik, tean väga hästi: meie ametnikud on valdavas enamuses kompetentsed ja pühendunud inimesed. Ei usu, et lihtsalt uute poliitikute tulekuga võimule olukord kohe paremaks läheb. 

Nende kahe kuluartikli peale läks veerand kulude eelarvest, kuid rahulolust on asi väga kaugel. Ehk siis peaks kuulama, kuidas siis ikkagi alushariduse ja liikuvuse korraldamisega asjad on. Kuhu raha on läinud ja kuidas tagada kodanikele normaalsed mugavad teenused. Nad ei pea tasuta olema, nad peavad olemas olema. Need kellel, on rahaga kitsamalt, neile saaks otsetoetust maksta. Ma usun, et see oleks mõistlik kompromiss.

Kogu kulueelarve top 10 näeb selline välja:

Kululiik

Summa (EUR, 2010-20)

Osakaal (%)

1. Lastehoid ja alusharidus

745 855 852

13,9

2. Ühistransport

687 604 038

12,8

3. Põhi- ja üldkeskharidus

628 610 950

11,7

4. Teetööd

216 119 578

4

5. Huviharidus

80 741 988

1,5

6. Tänavavalgustus

68 719 472

1,3

7. Sportimisvõimaluste tagamine

56 155 971

1

8. Eakate hoolekanne

53 346 420

1

9. Puuetega isikute hoolekanne

53 296 231

1

10. Toimetulekuraskustes isikute hoolekanne

45 226 278

0,8

Kokku see top 10 moodustab ligikaudu 50 protsenti kogu kulude eelarvest (2,6 miljardit). Isiklikult linnakodanikuna puutun ma kokku ainult transpordi ja haridusega. Nendes valdkondades ei ole asjad sugugi roosilised. Samas, olles olnud ise 10 aastat ametnik, tean väga hästi: meie ametnikud on valdavas enamuses kompetentsed ja pühendunud inimesed. Ehk siis ma ei usu, et lihtsalt uute poliitikute tulekuga võimule olukord nendes valdkondades kohe paremaks läheb. Ei lähe.

Positiivset muutust võivad esile kutsuda kolm tegurit: rohkem raha, kõrgem motivatsioon ja kompetents ja/või tõhusam avalikkuse kontroll.

Arvan, et märkimisväärselt rohkem raha vaevalt saada õnnestub. Parema motivatsiooni võiks tagada see, kui tõsta oluliselt ametnike palka. Tõhusam kontroll oleks siis, kui eelarve on läbipaistvaim ning linnaosa tasemel. Oleme ausad, see suur-Tallinn on omavalitsusena ikkagi väga kunstlik asi – Nõmme vajadused on väga teistsugused kui Lasnamäel. Suur-Tallinn tekitab anonüümsust ja kontrollimatust – mõisa köis, las lohiseb.

Lõpetuseks, on veel üks aspekt. Siin on top 10 kuludest, mille puhul oli võimalik välja lugeda, kuhu siis täpselt raha ikkagi läheb:

Kulu

Summa (EUR, 2010-20)

1. Tallinna Loomaaed

38 179 444

2. Tallinna Keskraamatukogu

21 151 016

3. Tallinna Linnamuuseum

15 995 304

4. Tallinna Linnateater

15 277 900

5. Tallinna Botaanikaaed

8 219 965

6. Tallinna Filharmoonia

6 949 116

7. Vene Kultuurikeskus, Tallinna Pelgulinna Rahvamaja

5 458 377

8. Salme Kultuurikeskus

4 088 103

9. Kultuurikeskus Lindakivi

2 702 025

10. Tallinna Rahvaülikool

2 612 300

Kuus esimest objekti (kokku 106 miljonit EUR ehk 2 protsenti kuludest) on miski, mida ma nimetaksin pealinna objektideks. Need ei ole klassikalised asjad, mida omavalitsus teeb nagu mänguväljakud, teed, transport jne. Selleks oleks vaja eraldi nö pealinna eelarvet, mida võiks moodustada ehk isegi koos keskvalitsusega. Sest prioriteedid selleks tulevad terve Eesti poolt. Neli viimast rida vast näitavad, milliseid piirkondi eelistatakse. Kusjuures, Salme keskus on seal pigem erand, kuna see oli ainuke investeering 11 aasta jooksul Kalamajja.

Kokkuvõtteks tahan öelda, et kohalikel valimistel ei peaks mitte revolutsiooni mängima, vaid rääkima asjadest ja konkreetsete arvudega. Õhinaga ei toimu midagi. Igale asjale on vaja rahastust, plaani ja õiget organisatsiooni.