Liisa Pakosta: Eesti vanglareform on olnud selge edulugu

Tartu Ülikooli emeriitprofessorJüri Saar toob esile mitmeid murekohti Eesti ja Rootsi vahel sõlmitud, kuid veel jõustumata vanglarendi lepingu kohta. Tema kriitika tugineb siiski suures osas oletustele ja üldistustele, jättes kõrvale nii avalikkusele korduvalt selgitatud asjaolud kui ka lepingu tegeliku õigusliku sisu.

Vanglarendi mudeleid on mitmesuguseid

Sisejulgeolekut ei rajata hirmudele, vaid kontrollile, vastutusele ja toimivale õigusruumile. Eesti–Rootsi vanglarendi mudel on kujundatud nii, et Eestis kehtib täiel määral Eesti õigus ning kogu vangla tegevus toimub Eesti riigi juhtimisel ja järelevalve all. Erinevalt mitmest varasemast Euroopa praktikast ei kaasne teisest riigist saabuvate kinnipeetavatega teise riigi õiguskorda, mistõttu paralleelsete vangistussüsteemide teket ei ole.

Rahvusvaheline praktika näitab, et vanglarendi mudeleid on mitmesuguseid: näiteks Norra ja Hollandi vahelises Norgerhaveni kokkuleppes kohaldati karistuse täideviimisele saatva riigi õigust. Eesti–Rootsi mudel läheb aga teadlikult teist teed, st kehtivad Eesti õigus ja Eesti kontroll, mis on kõige tõhusam viis vältida nn kahe süsteemi teket.

Saar väidab, et avalikkus on vanglarendi küsimuses “liialt halvasti informeeritud” ning et otsus on jäetud “fait accompli” muljena. See etteheide ei vasta tegelikkusele.

Vanglarendi teema on olnud avalikus arutelus alates 2023. aastast ning seda on korduvalt käsitlenud meedia, valitsus ja riigikogu, sealhulgas õiguskomisjon. Avalikkust on teavitatud mitmel tasandil ja erinevates vormides ning lepingu jõudmist on võimalik jälgida selge ja kontrollitava ajajoone kaudu.

Lepingut ei ole esitatud kui juba tehtud otsust, vaid see saab jõustuda üksnes pärast põhjalikku ja kõigile jälgitavat ratifitseerimisprotsessi, mis annab nii avalikkusele kui ka parlamendile reaalse võimaluse hinnata nii võimalikke riske kui ka võimalikku kasu. Vanglateenistuse avalikul veebilehel on leitavad ka enamikele küsimustele antud ammendavad ja faktipõhised vastused.

Läbiv joon Saare kriitikas on eeldus, et riik ei kontrolli protsesse, mida ta tegelikult kontrollib. Olgu jutt paralleelsetest vangistussüsteemidest, avalikkuse väidetavast kõrvalejätmisest või julgeolekuriskidest, kõigi nende hirmude eelduseks on kujutelm riigist, mis on kas naiivne või jõuetu. Eesti vanglasüsteemi senine praktika seda ei kinnita. Sisejulgeoleku küsimustes ei saa lähtuda hüpoteesidest, mis eeldavad kontrolli puudumist seal, kus see on tegelikult süsteemselt ja õiguslikult tagatud.

Saar väidab, et Eesti vanglad ehitati omal ajal ilma analüüsita ja üksnes soovist maksimeerida vanglakohtade arvu, kuid see ei vasta tõele. Vanglate planeerimine ja ehitamine on pikaajaline protsess ning nende uuendamine algas ajal, mil kuritegevus, sealhulgas tapmiste arv, oli Eestis väga kõrge ja tulevast langust ei olnud võimalik ette näha.

Kinnipeetavate arvu muutus ei ole mehaaniliselt prognoositav, sest seda mõjutavad nii kuritegevuse areng kui ka kohtute ja prokuratuuri otsused ning rahvusvahelised kuriteomustrid, mis kanduvad Eestisse pidevalt üle. Vanglaid ei ole rajatud ministeeriumi rahastamissoovist lähtuvalt, hooned ei kuulu justiitsministeeriumile, kes on üksnes nende rentnik.

Tõest on ääretult kaugel ka Eesti võrdlemine Austraaliaga ning Rootsi võrdlemine 18. sajandi Inglismaaga. Tuleb rõhutada, et ükski välisriigi kinnipeetav ei vabane Eestisse ega jää siia elama. Rootsi on samal ajal alustanud ulatuslikku uute vanglate ehitamist, mistõttu on tegemist selgelt ajutise lahendusega. Samuti ei ole Rootsi avalikkus pidanud lepingut Rootsile “kasulikuks”, vaid pigem liiga kulukaks.

Saar väidab, et rendikinnipeetavad suhtlevad peamiselt omavahel ning et neile ei ole ette nähtud taasühiskonnastavaid tegevusi, kuid see ei vasta tõele. Suhtlus on piiratud samadel alustel nagu Eesti kinnipeetavatel ning leping näeb ette ka taasühiskonnastavaid tegevused, lähtudes inimõiguste kaitsest ja Eestis juba toimivast praktikast.

Ekslikud on ka hirmud vanglatöötajate võimekuse, massirahutuste ja vanglasubkultuuri leviku suhtes. Füüsilised nõuded kehtivad võrdselt kõigile töötajatele, moodne vangla on projekteeritud rühmapõhiselt ja eraldatult ning Eesti vanglasüsteem on olnud edukas tänu nulltolerantsile subkultuursuse suhtes. Rootsist saabuvad kinnipeetavad valitakse rangete välistuste alusel ning gängijuhte, radikaliseerunud või võrgustunud kurjategijaid Eestisse ei tooda.

Samuti ei ole põhjendatud hirmud usu- ja toidukaebuste teemal. Kinnipeetavad ei liigu vabalt, külastused ja side on rangelt kontrollitud ning võimaliku lisakoormuse õigussüsteemile katab Rootsi. Väited armastuskirjade saatmisest või erandite tegemisest ei ole asjakohased, kuna posti korraldab ja kontrollib Rootsi riik ning leping ei näe ette erikohtlemist.

Saar väidab, et “vangide pealt raha teeniva riigi maine” pole kuigi väärtuslik, kuid tegelikult ei sõltu maine riikidevahelisest koostööst endast, vaid sellest, kuidas seda tehakse ehk millised on valikukriteeriumid, inimõiguste tagamise tase, järelevalve ja läbipaistvus.

Eesti vanglareform on olnud selge edulugu. Taasiseseisvumise järgsetest keerulistest oludest on jõutud tasemele, kus Rootsi usaldab Eestile oma kinnipeetavad Eesti enda toimemudeli alusel, mis on tunnustus, mitte mainekahju. Eesti rahvusvahelist usalduskrediiti on tugevdanud ka sõjakurjategijate kinnipidamine Tartu vanglas ning vanglateenistujate kõrgetasemeline ettevalmistus.

Kuigi vanglakohtade vajaduse täpne prognoosimine on paratamatult keerukas, on keskne küsimus strateegilise kinnipidamisvõimekuse säilitamine muutuvates oludes, mistõttu on Tartu vangla käsitlemine sisejulgeoleku taristuna põhjendatud, eriti juhul, kui seda on võimalik teha maksumaksjale lisakuluta ning õigusriiklikult korrektsel viisil.

Saar väidab ekslikult, justkui tegutseksid Eestis vangivalvuritena peamiselt naised ning seaks see kahtluse alla vanglate turvalisuse. See väide ei vasta faktidele. Vangivalvuritest on meeste osakaal ligikaudu 72 protsenti ning ka vanglaametnike hulgas moodustavad mehed ligi kaks kolmandikku. Vanglateenistus hõlmab lisaks valvuritele ka mitmeid teisi ameteid, mistõttu on kogu koosseisus naiste osakaal suurem, kuid see ei ole julgeoleku seisukohalt määrav.

Oluline on pädevus, mitte sugu. Naiste halvustamine vanglatöötajatena on räigelt diskrimineeriv ja sisuliselt ebapädev. Nii Eestis kui ka Rootsi vanglates töötavad naised edukalt nii valvurite kui juhtidena ning läbivad samad füüsilised ja erialased testid nagu mehed.

Kui keegi kahtleb, kas naine suudab vajadusel relva käsitseda, siis piisab meenutusest, et Eestis on küllalt naislaskjaid, kes lasevad täpsemalt ja vastutustundlikumalt kui mõnigi juhuslik meessoost kriitik.

Kokkuvõtteks

Eestisse ei võeta gängikuritegevuses osalenud, radikaliseerunud, terroristlikke ega muul viisil võrgustunud kurjategijaid. Iga vastuvõtuotsus tehakse koostöös kaitsepolitseiametiga. Alaealisi ega naisi Eestisse ei tooda.

• Eesti kinnipeetavad ei puutu välisriikide kinnipeetavatega kokku. Välisvangid viibivad Tartu vangla territooriumil ning saadetakse vähemalt üks kuu enne karistusaja lõppu relvastatud vanglateenistujate saatel tagasi Rootsi.
• Immigratsioonirežiim ei muutu ja Eestis ei anta kellelegi varjupaika, kuna isikute tagasisaatmiseks on olemas turvaline sihtriik Rootsi.
• Kaebused ja õiguskaitse ei ole “risk”, vaid õigusriigi loomulik osa. Kui kohtute töökoormus peaks suurenema, on lepingus selle katteks ette nähtud rahalised vahendid.
• Külastused on rangelt kontrollitud: kõigile külastajatele viiakse enne otsuse tegemist läbi taustakontroll, vangla määrab kohtumise viisi ning videokohtumised vähendavad füüsiliste külastuste vajadust. Lisaks ei tooda Eestisse isikuid, kellel on tihedad perekondlikud sidemed Rootsis.
• Finantssõltuvust ei teki ning Eesti maksumaksja säästab, mitte ei kuluta. Kindlaks perioodiks sõlmitud kokkulepe ei kujuta endast “sõltuvust”, eriti kui riik kasutab seda aega strateegiliselt: hoiab taristu töös, säilitab ja arendab eriväljaõppega personali ning suunab vabanenud ressursi siseturvalisusse.