Kalev Stoicescu: Miks on järgmised kolm kuud kriitilised rahvusvahelisele julgeoleku- ja majandusolukorrale?

Praegu käib sõda kahes mastaapses piirkonnas, Ukraina ja Venemaa territooriumil, osaliselt ka Mustal merel, ning Iraanis, Pärsia lahe piirkonnas ja Lähis-Idas laiemalt, sealhulgas Liibanonis. Raketid ja droonid lendavad sihtmärkideni sadu või tuhandeid kilomeetreid, sadade kaupa päevas ja väga erinevates suundades.

Suunatud või juhuslikud tabamused ulatuvad Primorskist, Ust-Lugast, Kouvolast ja Auverest kuni AÜE ja Omaanini välja. Sellel, umbes 6000 kilomeetri pikkusel kaarel on saanud juhuslikke tabamusi Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Rumeenia ning sihilikke lööke Poola, Moldova, Ukrainast rääkimata, Türgi, Küpros, mõistagi Iisrael, Jordaania, Saudi Araabia, Iraak, Kuveit, Bahrein, Katar, AÜE ja Omaan.

Ühest küljest on kuumas sõjas Venemaa ja Ukraina ning teisalt USA ja Iisrael Iraani vastu, kuid droonid ja/või raketid on seni tabanud veel 17 riiki. Keda rohkem, näiteks AÜE, keda vähem, näiteks Eesti ja Soome. Läänemerelt Pärsia lahte ulatuv konfliktikaar katkeb üksnes Türgi kohal.

Kui suur on päris laiaulatusliku konflikti puhkemise oht, mis oleks ühtlasi kolmanda maailmasõja algus, arvestades Venemaa varjatuma ja Iraani väga selge sooviga konflikte eskaleerida ja laiendada?

Järgmised kolm kuud on kriitilise tähtsusega mitmel põhjusel. Suutmatus Hormuzi väina avada ja selle turvalisust tagada mitme kuu jooksul on kindlasti laastava mõjuga maailma majandusele, eriti vabas maailmas. Viis nädalat peale sõjalise operatsiooni algust on juba tunda sügavaid ja negatiivseid mõjusid, ka Eestis.

Iraani kuritegelik teokraatlik režiim surub ennast nurka, täpselt nagu Putini režiim Venemaal. Teheran sisuliselt välistab muid lahendusi, peale sõjalise, toimugu mistahes läbirääkimised. Venemaaga on ju sama lugu. Patiseis, rääkimata võit-võit lahendusest, ei ole enam mõeldav. Iraani tingimused – tollimaksud Hormuzi väina läbimisel, Iraanile tekitatud kahju korvamiseks, mis on ühtlasi selle riigi ühepoolne ja täielik kontroll rahvusvahelise meretee üle – ei ole kellelegi kuidagi vastuvõetav.

Ukraina seis on tegelikult habras, vaatamata visale vastupanule, rünnakutega Venemaa objektidele saavutatud silmapaistvale edule ning agressori kevadpealetungi mitte edenemisele. Ukraina on praktiliselt täielikult sõltuv lääne, see tähendab Euroopa, majanduslikust (rahalisest) ja sõjalisest abist, sealhulgas USA-lt ostetavad relvad ja moon. Ees seisavad nädalad, mille jooksul Euroopa Liit peab leidma lahenduse Ukraina toetamisele, tänavu 45 miljardi euro ehk ettenähtud laenu pooles ulatuses.

Suveks, kui raha peale ei tule, Ukrainal võivad olla näpud põhjas. Mida see tähendab, sellest saab igaüks aru. Nagu ka sellest, et Ungari ja Slovakkia, kui Venemaa lakeid ja agendid, blokeerivad vastavaid EL-i otsuseid nii kuis jaksavad.

Parlamendivalimised Ungaris toimuvad järgmisel pühapäeval ehk 12. aprillil. Peame arvestama, et isegi Ungari opositsiooni veenva võidu puhul, mille üle tasub kindlasti rõõmustada, muutused selles riigis ei toimu sõrmenipsuga. Kõik võtab aega, sealhulgas uue valitsuse moodustamine ja tööle hakkamine. Peale seda, kui kõikvõimalikud valimistega seotud kaebused on kohtute poolt menetletud. Kusjuures kohtud Ungaris… nojah… Orbán on teinud ka selles osas oma töö. Tagasiminek palju aastaid kestnud korruptiivselt autokraatialt demokraatiale ja õigusriigile toetuvale riigivalitsemisele ei ole kahjuks kunagi lihtne ja kiire.

Seega, olukord Ukraina ja Iraani / Pärsia lahega seoses võib päriselt hapuks minna. Seda Venemaa ja Iraan, koos nende toetaja Hiinaga, ootavad ja loodavad. Selge see, et sõjalised rünnakud Venemaa ja Iraani sõjalise ja majandusliku taristu vastu peavad jätkuma, sest teist teed paraku pole. Siin pole enam ruumi näopäästmiseks või kellelegi teisele osundamiseks, et teie avaga Hormuzi väina või tehke rahu Venemaaga ning vastutage Ukraina tuleviku eest. Läänemaailm tervikuna on sundseisus ja ta peab seisma oma huvide ja tuleviku eest ühtselt ja meelekindlalt. Muidu ta kaotab ning tagajärjed on drastilised.

Kolme kuu pärast toimub NATO tippkohtumine Ankaras, teadmata (võib-olla viimase hetkeni), kas USA president selles osaleb ja mida ta seal ütleb. Juba praegused ütlemised, et Euroopa-liitlaseid pole vaja, neil pole nagunii mitte midagi ning NATO on pabertiiger, keda Putin ei peaks kartma, teevad iga kord , pea iga päev, tohutu kahju Põhja-Atlandi alliansile. Üha raskem on orienteeruda sündmustes ja retoorikas, mis on paljuski ebaloogilised, alusetud, sihitud ja kahjulikud. Mis siis ikka, loodame kõige paremat, vaatamata praegusele seisule, mis kahjuks ei tõota head.